Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
Leitud 1 artikkel
mutsima1 `mutsima, (ma) mutsi(n) S Mar Kse Han Trm, `mutsin Kuu Lüg(-maie); `mut́sima, (ma) mut́sin Mär Kei Kad VJg Sim; nud-kesks `mut́sin HMd
1. toppima, suruma, pressima; muljuma `aeva `mutsis `silku `tünnisse Kuu; mutsib einad kövali kotti; `kange tuul mutsib puid üle kaela küll Khk; Ta mutsis mind tükkis nurga sisse Kaa; Mutsis augu kinni Pha; mutsib ribi kondid `katki Vll; `Õhtati lasi ennast ikka seljast `mutsida Pöi; ma lähe mutsi `einu `murde Muh; Mutsi ja mulju natust mo ölanukkisid, nee valudavad nii kangesti Rei; Looma karvadest kui palli mutsiti teha, siis veeretati käte vahel, kasteti vahel märjast ja pandi uusi karvu kõrrast juure ja sedasi käte vahel - - mutsimisega saigi karva pall missugune Trm || oli ise kiva `kaasa toon ja oli `mut́sin tal pliidi `korda HMd
2. müksima, müksama; peksma `mutsib tõist, rusikaga taob Jäm;
ta sai seal nönda `mutsida Jaa;
`põrsad `mutsivad nisade `pihta, siis akkavad imema Muh;
Ema `mutsis mind küinasnukiga, et ma võerusil na pailu ei räägiks Han;
mis ta `mut́sigu sellest obusest, `süetku `rohkem, küll siis viab, ega se `mut́simine `aita kedagi Kad Vrd mütsima 3. õgima, vohmima Nõnda `mutsisid kõhud täis Pöi; mine aga mutsi kõht täis Muh; sai mutsitud `süiä Mar; Loomad söövad teist`moodi, nääd ei mutsi sedasi, `mutsimesel oo kua oma piir Han; vanames mut́sib igapäe liha `süia Kei; `mut́sis kere täis Kad