[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

mernik merni|k Nis Kos Pee VMr Iis Ksi Trv Hel Puh Võn Har, `merni|k Hlj IisR Trv Võn Krl Har Rõu Plv Räp(n -ḱ), märni|k Hää Krk(mirni|k), mõrni|k Hls, mörni|k Kad, g -ku anum a. (suur) nõu võt́tis selle merniku piiritust täis, jõi selle juonega ära, ah oli paras suutäis; mernik oli alt lai ja pial oli kitsas suu VMr; Vala odrad mernikusse Iis; Mernik `olli suur kauss, kost sü̬ü̬di Trv; vanast ilma suure viina vaadi olli märniku Krk; Mernik oli mõni serane suur nõu, ta oli `äśti suur Puh; õluʔ `pańti `mernikulõ, säält `lasti `vaatõ `sisse Krl; õllõ mernik, neli-viis `vaati lätt mernikudõ Har; igävene suuŕ annoḿ kui `merniḱ, ei jõvvaʔ tõist är `täütäʔ Räp b. mõõdunõu mernik - - kellega kardulid mõedeti, mernikusse läks `tünder `sisse Nis; mernik oli kardule mõet, mernikusi oli `mitmes `suuruses Kos; mernik om piiritusõ mõõdu riist Võn