[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

lõnkuma `lõnkuma, (ta) lõngub Rid Mär Kse Tõs Khn Tor Ris Nis Juu Jür JõeK Pee VJg Iis Kod Lai KJn Puh Võn, lõŋŋub Jõh/`l-/ Pöi Muh; `lõ̭nkumma Rõu, `lõnkma Nõo Har Rõu/-ń-/ Vas Se Lei, -me Krk Pst San, (ma) lõngu; `lönkuma, (ta) löŋŋub S, -ob Ris
1. edasi-tagasi liikuma a. loksuma, logisema ammas tuleb suust εε, juba löŋŋub Khk; Ukse aagiaas oo natike lönkuma akkand, peab püsut vasarit andma Kaa; Löö ikka aŋŋu vars nõnda taha, et ta mitte äi lõŋŋu Pöi; obuse raud lõŋŋub all Muh; kui jälg akkas pingil all `lönkuma, siis `löödi kiil `sesse Käi; mis põle kõbasti `kinni, see lõngub Mär; Uksõ link `lõnkus, üks tuli tuba Khn; põle kõbaste `kinni, annab `lõnkuda Nis; pint, varre `otsas oli löhike puu, rihmaga oli, et ta `lõnkus Pee; aken lõngub tuule kähen Pst; taa pulk lõnguss joba, kakka ta nüüd vällä San; lõnguss, ei olõ kinmäss Har Vrd lõnkatamma b. kiikuma puud `lõnkuvad tuule käe Pöi; kell nönna `lahtiste, ta löngob [loomal] `kaelas Ris; nihuke õhuke pikk vit́s, see lõngub nõnna et Juu
2. vaevaliselt käima, tuikuma `Lõŋŋub vaid `jalgude pääl nagu surma vari Jõh; ädalene inime lõngub, köib `tassa Kse; ei jõua `keia, muedu lõngub Tor; Lõngun tuas natuke `ringi Jür; väsind luam lõngub kohe `jalgade peal VJg; lähäb, ise lõngub kahele puale Kod; kül om looma kõht tühi, nigu lõngub ku ta kõńnib KJn; ta lõnguss nii `hiĺlä `tassa, ei tunnõ, kas ta lätt vai sais Har
3. lonkima, hulkuma lõŋŋub `peale Muhu maad `mööda; ta muidu lõŋŋub ühest `teise, ega ta‿p tee tööd mitte Muh; see löngob samma `viisi seda `aega ää Ris; meil `olli kuri emä, kasvat kurjaga, es lase `lõnku suguki Nõo; `Täämbä mul ei olõʔ `aigu `lõnkuʔ Har Vrd lõnkõllõma
Vrd lonkuma