Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
Leitud 1 artikkel
lääpama `lääpa|ma, -da VNg IisR/-äe-/ JMd/-ia-/, lääbata Sa Kse Hää Hag Jür/-ea-/ Kad/-ia-/ Sim Lai Plt/-ea-/; `lääpä|mä Tõs KJn, -dä Lüg Jõh, lääbä|tä Juu/-iä-/ Nõo, -dä Rõu; `lääpämõ Krl
1. vaevaliselt või lohakalt käima,
lämpama sulase `jalga one `aige, tämä `lääpäb VNg;
vana inimine `lääpäb, ei käi `õtse, jalad on juo `töntsid Lüg;
kui käib, siis `lääpäb - - ei käi `luomulikkult, nagu puol `kõrvas sie jalg Jõh;
läks lääbates siit tänakust läbi Khk;
kel jalg vigane, si `liipab ja `lääpab Hää;
`liäpäs teist `jalga Juu;
mõni `liapab oma `suapad `viltu; [
joodik]
`liapab külavahel ühele ja teisele `puole Kad;
inimene `lääpab - - käib `lääpadi `lääpadi - - tal on jalg `aige Sim;
`leapab `jalga Plt;
Pinikene `lääpäs ka˽taga`jalga Rõu || kaapama Ei tiiä kos ta endä jala om ärä määrnu, nüid lääpäp jalga vasta aina Nõo Vrd klääpama,
lääpima,
lööpama 2. loperdama, viltu vedama `vankuri rattass `lääpäb VNg; ratas akkab εε `lammuma, `lääpab Khk; ratas lomberdab, `öetse koa ratas `lääpäb Tõs; `vanker `jälle `lääpab, `vankri rattad lähvad küllekille `alla, käib teine kahele `puole ja logiseb Sim