lotak(as)lota|k g -ku SaaKodTrvPuhNõo, -guKrk; lodakKuu; lotak|asJäm/g lotaga/ KaaVllPöiMuhMarKseHääRisJuuJMdPltKJnSan, lotag|as Khk, lottak|asLügJõhIisR, g -a 1.lõtv, lotendav, vormitu (ese või olend) `poisid `ütleväd `tütrikuie `kõhta, on va lottakad (inetud) Lüg; Sie vanast ja lottakast jäend `kaabu `kõlba enamb mõjale kui rehele; On üks lottaka paledega lapsIisR; Jökk kut suur lotakas üll Kaa; See (inimene) on `sõuke igavene lotakas, äi mahu änam ustest läbi; Nisad just kut kaks va lotakadPöi; [millimallikad] `pehmed nagu lotakadMuh; kõrtsimehed oĺlid puha lotakud, suure paksu kõhuga; poisil oĺlid lotakud püksid jalas Saa; see riie on sul nii ull ja suur, jusku va lotakas `ümmer Juu; pad́jad nagu lotakud, vähä `suĺgi; märjäd nagu lotakud (lapse püksid) Kod; `lońtis kõrvad ku lotakadKJn; `rõõva ku lotaku seĺlänTrv; mõnel om jaḱk nigu lotak takst, täl ei ole midägi `mu̬u̬du, nigu kot́t säĺlänNõo 2. a.lohakas; laisk pane `riided ka paramini `seĺga, sa nagu va lotakasKse; lotakas inime, ei puhasta ega korista ennastRisVrdlötakasb.(liiderlikust naisterahvast) `seantsit lotakit oo küll, muud ei ti̬i̬, ku `tõmbav [meestega] Krk; `tütrikuse lotak, käib poestegaPuhVrdlota1, lötakas Vrdlötäk