limu1lim|uJõeVNgKrjTõsIisMKamSanUrvKrlRõu, -o VõnKanSe, ljõmuKhn 1. a.lima ku limu ärä es kuiva, sõss `elli [luts] kavvaTrv; kaabiti [puust] väidsege soolikit, võt́s `puhtess selle limu, mis sooliksite küĺlen om; mao limuKrk; kala limo vinnüssSeb.kõnts, saast, sodi limu jään raku `pöhja; see on sańt jooma vesi, jätab limu `pöhjaKrj; ku lumi är lännu - - [siis] oss `vihma vaja ollu, kes selle limu päält ärä aaKrk; säräne `valge limu - - lei `ümbre taari punni mulguKamVrdlomu, lümoc.vetikate kord allikide sehen om rohiline limu, `seantse kiu; `seante limu om kivi päälKrk 2.(umbrohi) kardulid on limu täisIis 3.limuks, limulepehmeks, puruks, sodiks [puder] on limuks kiend Jõe; sü̬ü̬ḱ om limolõ keedetVõn; ei olõʔ hää, ku `tatrigu puduŕ limolõ om keedetü, suurmaʔ piät iks `tervess `jäämäKan; kartuliʔ ummaʔ limulõ keenüʔRõu