Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
Leitud 2 artiklit
limu1 lim|
u Jõe VNg Krj Tõs Iis M Kam San Urv Krl Rõu,
-o Võn Kan Se,
ljõmu Khn1. a. lima ku limu ärä es kuiva,
sõss `elli [luts] kavva Trv;
kaabiti [puust] väidsege soolikit,
võt́s `puhtess selle limu,
mis sooliksite küĺlen om;
mao limu Krk;
kala limo vinnüss Se b. kõnts, saast, sodi limu jään raku `pöhja;
see on sańt jooma vesi,
jätab limu `pöhja Krj;
ku lumi är lännu - - [siis] oss `vihma vaja ollu,
kes selle limu päält ärä aa Krk;
säräne `valge limu - - lei `ümbre taari punni mulgu Kam Vrd lomu,
lümo c. vetikate kord allikide sehen om rohiline limu,
`seantse kiu;
`seante limu om kivi pääl Krk2. (umbrohi) kardulid on limu täis Iis3. limuks, limule pehmeks, puruks, sodiks [puder] on limuks kiend Jõe;
sü̬ü̬ḱ om limolõ keedet Võn;
ei olõʔ hää,
ku `tatrigu puduŕ limolõ om keedetü,
suurmaʔ piät iks `tervess `jäämä Kan;
kartuliʔ ummaʔ limulõ keenüʔ Rõu
limu2 limu Juu Ote hõõguv söekübe sööd üsnä `kustund, mõni limu veel on; limud tõmmatakse `leede, jäb tuhaks; limud veel tuha sees nagu pisiksed tähäd Juu