laudi1 n, g laudiS(lou-EmmRei) L(lao-KulKhn) HaLäJäKadSimIisKIisLaiVlPõM(g `laudiKrk) Ran, `laudiRHa(`lao-Juu) JMdJJnVMrKadSim 1.rehealuse, lauda või abihoone lakk sari oli säl `reiluse `laudis rippusVNg; `laudi on `reielise pääl, kus õled `seisavadJõh; Ma võta laudil `vastu, pista sa öles [heinu]; Laudi auk (lakaluuk) unund `õhta `lahti ääPöi; tema pole tahtnd sεεl (toas) magada, läind loudile Emm; ärjabäd ei lähä vist kõik laudile ää, muist tuleb tua peale pannaMär; laudi oo rehaltse peal; `enne ikke `mindi laudile magamaAud; isa võtab `laudiredeli iest ää, et paenakas ei ülesse soa `juostaJür; `laudi [on] reialuse lakk, visatud lauad või `tihti lat́idJJn; `viska `sinna reialuse `laudile nied einad. ümmargused puud, lat́id lauditud üksteise `kõrva, sie on laudiIis; siis tulid õled ülesse - - laudile ehk tua `pääle SJn; vanast tüdruku olli maganu rihatse `laudilKrk; einä tõmmati üless laudile. lavva, varva, rooviku või lati ollive rihe talade pääle `pantu, et einä läbi ei lääHelVrdlaudibe, laudipealne, laudu1 2.varbadest tehtud reepõhi rie `laudid Jõe; `lähme `metsast `laudi `varbusi `tuomaVNg; ree laudi oo varvadest `tehtudTor; emal `olli ää `villu ri̬i̬ laudil `ahju `panna, villad ei saanu tuhagaHää