[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

küürakas küüra|kas, küi- eP(-gas, -ga Khk; küera- Tor, köerä- Juu; küürä|käs, -kä Tõs/-üi-/ Kod KJn), `küüra|kas R(`küürä- Lüg Jõh; n, g `küüräkä Vai), g -ka; küüra|k Saa VJg, ḱuura|k Plv, g -ku; küürä|k g -ku Kõp Vil M TLä(-üi-) Kam Krl, -gu Krl Har
1. a, s küüruga (inimene) `tarvis `anda `küüraka mehele `raasuke `leiba, `küüraka `miestele `anneta `leiba Lüg; kukkus noorest pεεst obuse `seĺjast maha ning jähigid küiragaks Khk; Sellel oli juba lapsest küür abus, nüi‿ta on ju tükkis küürakaks jäänd Pöi; olen vana ja küirakas, äi saa änam mette vigadid käde vettaged Käi; üks küirakas läks siit `mööda Kse; kirjutaja on `kümne `aasta pärast küirakas Vän; vanaduses jäävad keik küürakus Saa; Mudu tragi inimene sie küürakas, aga õnnetu, küür sellas VMr; küüräkäl oo kõhe luadud küir `selgä Kod; ega ma noorest sihuke küirakas ja kühmakas old Plt; ma ole küüräkus ja kõverigus jäänu Hls; tullu kait́s vanami̬i̬st ja perän üit́s küüräk vanatüdruk Krk; om serätsit küiräkit, et nõna maa `küĺge putub Ran; küüräk ja `kõvver nigu looga paene jälle Nõo; ḱuurak `rätsep Plv || fig (inimese pahedest) küürakud ja kõvert parandab ainult aud Saa; üks on ühtviisi küürakas, tene teistviisi Plt
2. kühmus, kõver `Sendä pidid `vergukived ilusad silejäd ja `pikligud olema - - `keskeld `küürägäs kivi `lengi siess ei `seisund Kuu; lõuk `olli `sõuke küirakas Muh; va `väntrikud puud oo küirakad Tõs; Siajala puu - - oli `keskelt küirakas Kei; miul om küüräku sõrme Krk; s‿`oĺliva kaits `kõivu kõrvu, tõne oĺl siss väegä `sirge ja illus, tõne `oĺli kõvver ja küüräk Kam
3. künklik mägelist maad on siin vähe, teine koht vähe küirakam Sim
Vrd kööräk, küürik, küüräline, küüräts