[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

kõne n, g kõne Jõe Lüg Jõh u, hv Muh L(-õ Khn) Hag Juu JõeK Jä VJg, I Plt KJn Vil M TLä, g `kõnne T; kõnõ, -õʔ g `kõnnõ San(k-) V(kõ̭-; hv g kõnõ); n, g kone Kuu VNg Jõh Vai, hv köne Jäm Khk Rei Ris (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. rääkimine, kõnelemine; kõnelus, vestlus, jutt Pikkad koned ei paranda `asja Kuu; miä‿n taha siu konet `kuulla Vai; suur jäme meeste köne keib Khk; Ma sai kohe aru, see on teist rahvast, kõne keel oli teine Pöi; nied olid sial kõnes Hag; mine kohe, ilma pikema kõneta, ilma `vasta `rääkimata JõeK; väŕvi ja tee, mes sul sellegä nõnna paĺju kõnet on Kod; mina kõnelen täma kõnet, mes täma õma silmaga nähnud Pal; sellest aśjast põld kõnetki; mõni `tõśtis kõva kõnet, läks riiu `piale üle Lai; ei kannata tõse kõnet Trv; kiket kõnet ei massa `usku ja kiket ei massa kõnelte; ta üit́s tõśte kõne alune, egä üit́s tat naar ja kõneless Krk; taht oma kõnedege ja tegudege paĺlu tetä, aga midägi ärä ei ti̬i̬ Hel; kuidass nüid kõnne sehen tuleb, üteldäss iki linnud, mesilinnud Ran; miul es ole `enne meelen, aga jutt tulep jutust, kõne `kõnnest Puh; ega tost kõnest ei ole midägi, kui tegu ei ole; mes ma sust sitast kõnele, sa‿i ole `kõnne väärd; siss kõnelnu kellelegi et, küll ta‿m armõtu, aga `mulle `tu̬u̬di `jälle kõne tagasi Nõo; ma tei selle `kõnne (nõidumise, sõnamise) ära Kam; mia muud es kuule kui teie kõne töninät kuuli Rõn; ku˽magamõ taht, siss näet jäät tõnõkõrd `kõnnõ päält kah; ku˽tulõ nii kõnnõn ette, siss mõistatõ˽kah San; tu̬u̬st es olõʔ meil kõnõt Krl; uja suust hola `kõńnit (ajab rumalaid jutte) Lut; ilma kõneta kindlasti tuńn `aiga iki ilma kõnete Krk || (kuulu-, laimujutust) teese `kohta ei tohe `tühjä kõnet `reäkidä Tõs; tark `ütles: sa saad paha kõne ala Krk; ala usuʔ `kuŕja kõnõt Har || vanast `olli teo `orjuse `aigu paĺlu serätsit `kõnnit (kõnekäände), et ärrä aru es saa Ran Vrd kõnõk
2. kõneanne, -võime; kõnelemisviis `niske viletsa kone `annega om tämä eluaja old VNg; ma kirgul ei kεi, see öpetaja pole midad köne poolest Jäm; tal pole `kaplis ääd lugemise köned Rei; mõni teine [kirikuõpetaja] `ütleb aleda ja elosa kõnega, mõni teine põle `jälle `ühti Mar; tema oli ia kõnega, ia ańniga JJn; täl õli sedä kõne `ańdi jumalass luodud Kod; kõne on `puudulik, vahel suu nigu ära `kuivand, kohe ei saa `öölda sõna Lai; `võeti temäle kõne ärä, ja es saa änäm kõnelda Vil; [tal] om rabe kõne, temä kõneless valiste Trv; temäl om kõnet, ei kurda vait; iluss mahe kõne, lahe kõnege inimene; pakiline kõne om, ku mõni pakilt kõneless, putrass Krk; mul om `amba ärä, miä ei saa nii `seĺgede kõnelda, ma tunne ärä et kõne om `sände pehme; oh ta‿m nigu `uḿne jälle, täl kõnet ei ole Ran; `tönnamisi pomiseb, mia aru temä `kõnnest ei saa Nõo; mõni kogelep `kõnnega Rõn; `veitü `kõnnõgõ Krl; eestläne om vähämbä `kõnnõga Har
3. avalik esinemine; jutlus keis sii ka könet pidamas Khk; `Rahvamajas oli kõnõl paõlu rahvast Khn; kis neid kõnesid jõuab ära kuulata Saa; `aeti inimesi kõik kiriku kokku, õpetaja pidas kõnet ka Pai; pidas ia kõne, õpetaja on ia kõnemies Iis; pidas vägeva kõne Lai; kihutuse kõne; pidu kõne Hls; sõ̭ss tege ta (kirikuõpetaja) lavva `rahval kõnet Krk; [ta] `olli äste jutukass, pedäss `Elvän kõnet Nõo; kuul`meistre pidäsi kõnõt Krl; Õpõtaja pedi `kõnnõid ja pańd `paari Har
4. keel, keelekasutus egän talun esi taaŕ, egän vallan esi kõne Hls; si̬i̬ kutsuts jõõbitemine miu kõne `järgi; si̬i̬ om peenep kõne, saksep kõne; vana `aigine kõne, si̬i̬ olli korjat kõne, kust na `kennigi sõna om saanu Krk; ku ma `poiskõsõ klopats olli, siss ma‿s saa setukeste kõnest aru Nõo; täl om sääne kõ̭nõʔ, mul om esi `mu̬u̬do kõ̭nõʔ Se