kõlgutkõlgut g -iLNgKeiJuu/-t́/ JürHJnAnnKadVJg, kölgu|t g -tiKhk(-di) Mus 1.ripnev, kõlkuv asi a.krapi või kella tila üks pisine `tiisli kell oli, sellel oli raet sihes ning ümarune tina lumm oli `otsas, see oli kölguti ots; rippusi tüki `aega sääl (üle laeva parda) nönda kut suure kella kölgutKhk; rapugud olid`kaelas [loomadel], kölgut oli sihesMusb.keps kõlgut on voki tallaspu otsa `küĺges see puuKei; [voki] talla`laudade `külges on kõlgut, mis ratast `ringi ajabAnnc.[veski] king, seal `külges on kõlgut (puupulk) ja see kõputab villa kivi `silmaLNgVrdkõlguti 2.figlaterdaja, lobiseja oh sa va tühja jutu kõlgutVJg Vrdkõlk1