[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

käänama `käänama, käänata Vll Pöi Emm spor Lä, Mih Vän K(-ea-, -ia-) Iis Trm/-ia-/, `käänada R(-ta Hlj); `kiänämä, kiänätä Juu; `käänämä, `käänädä Kuu Vai/-ndämä/; `käänma, käända Jäm Khk Vll L(käänta Saa), `käända Rei; `kiänmä, kiäntä Kod; `keanma Juu; ipf (ta) `kianis Muh; `käänmä Vig, käändä VlPõ M(-me, -dme, -tme Krk) T(ḱ- San; kääntä Kam Ote), käändäʔ Kan Plv Se; `kään|dmä, -(d)me, käändä San V(ḱ- Har Se Lei; `kääńdmä Rõu Vas; kääntäʔ Se)
1. asendit muutma (kohalt lahkumata) a. (seoses inimese või olendiga) `käändägä `ümber `toine `külge `pääle Vai; `käänis teese küĺle Tor; ku ma natuke tahan pöörda või käända, siis nõnda ku kõrvetab siin puusade sees Hää; `küinlapäävä aal karu kiänäb tõiss `külge Kod; tõine `räuskab ja vannub ärä, käänäb seĺlä ümmer ja ää jälle; tõene naene ei kiänä `silmigi tämä piäle Krk; kudass ma maka ütsindä, käänän küĺle, lövvä küĺmä, käänän säĺlä, lövvä saena Ran; susi ei saana `kaala `käändä Puh; näet kos kurivaim, käänäp `perse ette, ei lasegi `mü̬ü̬dä; Käänä suu söögi poole - - lase söögil ää maitsta; ritsik, kui ta `lumme satap, siss käänäb `õkva sälite Nõo; poiss `oĺle säädse nädälit - - nii `aige, et rõõvastega kääneti `ümbre Võn; Sa kääni˽vi̬i̬l tõist `külge, ku ma jo˽tü̬ü̬l `oĺli Rõu; `kääbripäiv käänd kahr tõõsõ käpä `pääle, `küündle päiv tõõsõ küle `pääle; ma˽kääni är˽`suugi˽saina poolõ Vas; tu̬u̬ (tüdruk) äi `käänä `kõrva kah (ei vaata võõraid poisse) Lei || (pikaliheitmisest) kiänäb aga `uudess magama; vaja kiäntä pitkile õlile Kod; ka ma jälle `sängi käänä Krk; vahel `oĺli ahju`kurru `endä laṕpi `käännu - - siss magas Ran; Temä `olle ärä `sängi `käännu ja magas kui kott Nõo || euf (suremisest) kui keväde tuleb, siis lammas kiänäb kobjad Kod; `viidu `sinna tu lehm, et nüssetäss `vaśkile `piimä, aga [lehm] `käännu kota `taiva `poole Nõo; tiä kah põdõ, ei˽tiiä˽kunass täna˽käńgä˽käänd Kan b. midagi teise asendisse, kummuli või pahupidi pöörama `käänsin `toori kummuli, las taheneb natuke Vän; aga see turval piab ilusti kummuli `käänma (kündes); `käendi teisipidi [linavihk], vaadeti kas sehest on kah ilus Hää; mamma käänab koogi teise küĺle pääl Saa; ikki teene küĺg käänetse einäl, reha varrega Kõp; käpäga käänetass tapand ümmer Trv; siga tapeti, kääneti kummali; [vanker] käänd kõik neli ratast `taiva poole Ran; `kühvliga `käändi `kesvi `ümbre jälle ja sekäti; siss `käändi lade `ümbre, jälle obese `pääle; kui sooliku pääld `puhtass saeva, siss kääneti na ümbre ja jälle `mõsti `mitmast vi̬i̬st läbi Puh; saksamaa ader käänäp maa pahupäädi; ku leib ahjun `olli, siss kääneti mõhk krae `pääle kummali ja `panti koheki kõrvale Nõo; maa `kõrdamine om et käänetäss maa jälle tõisildõ - - tetäss `pi̬i̬nüss Har; adra nõ̭na lätt i̬i̬h, leh́t lätt takah ja käänd maa kõ̭iḱ kummalõ Plv; puu vidä, luu t́saga, vanaäde käänd aia takah `ümbreʔ = söömine Vas; Jüvämise `aigo käänete `vaihõl ladõt `kühvlega `ümbrõ; Pääväkäändeh käänetäss külvivakk kummalõ (pööripäev lõpetab külviaja) Räp; riha pidimidõga käänät `ümbre `vaalu Se || (lamandumisest) ku rügä enne `äitsnemist om maha `käänden, sis ei tule terä Krk; kui `oĺli tugev vili, [tuul] `oĺli käännu pöörissede temä, siss kud́agi es `oska `niita Ran || fig segi ajama; üles sonkima nüid ta om kikk lauda pahupidi `käänden Krk; kaa ku mütt käänd üles Hel; ku joonu om, siss käänäp kõ̭ik pahupäädi Nõo; muru `olli nigu üits asu unik, `ümbre käänetu Rõn; t́siga om paha segi `käändnü Rõu || maailma suure - - käänävä `terve ilma pahupidi (saadavad hävingusse) Rõn
2. midagi keskpunkti või telje ümber liikuma panema a. kruttima, kruvima; keerutama `käänas ukse lukku Mär; Ku kruisi tehtaks, käändaks keńdid sisse Hää; Käänan raani `kińni Saa; `vankri `mutrid tahavad kiäntä Kod; lõng jääb vedelast, siis kruuvist `kääna (vokki) Äks; käänä ruvi `valla; lukk om är käänet, ei taha ääp käändä Krk; käänäd `pulka [tõrrel], jooseb taar kui kolin `väĺlä; vinnaga sael `olli i̬i̬n leht ja taga nü̬ü̬r, pulgaga käänid kõvõmbass Ran; mina lätsi pöörä `pulka `kinni `käänmä; kruvvile kääneti `mut́re `otsa; ku ta viis minutit oherdiga käänd, siss `olli sõrmesüḱü mulk valmiss; mes `väikene lavvakell, sedä piäp üless `käänmä kruvvist Nõo; käänä no uśs ka vallalõ Vas; edepoolõ kääntä vaja [kella] Se; [uks] `ḱäänäde kini `võt́mega Lei || fig pööritama süä akkas `kääntme Krk b. pöördenurka muutma sai natuke kääntud [üht haspliharu], viht läks pealt ära Vll; siis seda `pööra `käendi ja tõmmati lõngad sealt sihest läbi Hää; lekutipuu vahelt lantspuu annab keanata Amb; uvvel vikatil kiänetässe `kanda Kod; pada oĺl koogu otsan, tuud `saie `vällä käändä müürü‿sest Har
3. a. kahekorra või rulli keerama Äär `kääńdi kahekorra `sisse (riide palistamisel); [võeti] leva tainas, räemed `pańti `piale, `käendi ääred kokku ja `pańti `ahju `küpsema Hää; meestel oli lai kaelus, käänati kahekorra Lai; käänä käis üless Krk; [tainale] `panti kańepi kõrutuss `pääle, siss kääneti `rulli Ran; `käänsi kotisuu katõkõrra Puh; niidse `kisti talvess `valmiss, kääneti `katsa; ku mina nakassi nägemä, siss `olli `ammel mahakäänetu `kaaltagunõ Nõo; mul `olli `uńdrik üless käänetu, siss es saa poriga Rõn; `käüse käänät üless, nakat `leibä kastma Har; mis sa paheldõ kisut [seelikut], käänä tagasi Rõu; niidse˽kääneti `katsa, `aeti kabla `perrä ja, `pańti kuiuma Vas; verevä nööräʔ oĺlivaʔ `ki̬i̬rdo käänetö `puusõ `pääle Räp; käänä˽kaabu veereʔ üless; kääntäss vi̬i̬rt (riide palistamisel) Se || fig pead looma ku pääle pööripävä `kapstit istutad, et [siis] kapst ei käänä pääd Nõo; kääńd jo `päähä, `kapstakasõ `päähä käänd; kapstass ḱäänd pääd, kui jo nakass kasuma Se || (ümber) keerduma virn ain `käänäb ümbre `kartuli Nõo || fig murdma käänsin kukekaala katekerra Saa; ma tahan su kaela suoned keanata Koe; küll ma su kaala käänä Krk; `käändse [tüdruku] nigu käänispääga väedse kokku ja pańd `karmani Nõo b. painutama, koolutama `vitso käänatasse Mar; need (ree sugarad) oo sedasi käänatud, koolutamise koht autati Mih; [ree] arangad oĺlid auru sees käänetud Hää; [kirves] kaalast ärä käänet; juhi kääneti ümmer kiha Krk; niidse otsa kääneti [viisu] talla `alla tagasi Nõo; Juh́t `kääńti kuusõ vitsast Rõu || (saehammastest) es ole `ambit käänetu, es ole viilitu, es saa lõigate Krk; sae `ambit käändäss `rihtjägä Ran; ku `hambõid ei olõʔ käänet, sõ̭ss ei saaʔ lõigadaʔ Har c. (pesu) väänama kääna pesu `väĺlä Kse; `tüt́rigu minge `käänge `rõiva `väĺlä Nõo; Saʔ olõ hüä lats, käänä seost viist ar mõsu vällä Se d. (liigest) nikastama, välja väänama läind `maadlema, käänund jala ää Vll; Tee on nii konarlik, kas kääna jalad ää Pöi; olen oma käe ärä käänd KJn; jalg om ärä `käändän Trv; temä `oĺli põlve keeri kudagi jakust väĺlä `käännu, põlve ki̬i̬r `oĺli `aige Nõo; jalg om vällä˽käänet; käe om jakust `ussõ `käändänüʔ Har; ar˽kääńd käe, mindäss tasoja mano Se
4. keerutades või sidudes ühendamaa. (vihuks, tuustiks) köitma; (sidemega) kinnitama tut́t `pańdi [rukki] vihu `alla ja käänati `kinni Mih; pulgaga käänati siss `ümber, ni‿et ta kõvast läks juba (heinatuust) Äks; kui [lina] luu `valla oli, sõss kääneti äräde Trv; maan kääneti rästässvihud valmiss; kääneti luvva `vitsu sugarade; pikä õle käänäti kuppu Ran; õlest tetti side, kellega kubu `kinni kääneti; terve `lamba täis `villu `käändi pükki Puh; kõrdlat́t kääneti ka vitsaga `sinna roovilati `küĺge `kinni; ku linnu `suiti, siss puistati `pakla ja kääneti `ku̬u̬dslide; rügä om maha põemetu, nakame `vihku `käänmä; juuss `olli käänetu ants`kuplide (krunni) Nõo; võsu `raoti maha, ao kääneti kuppu; ega lühikesi `ainu küll es saa `lońti käändä Kam; tuustike `õlgi kääneti nigu `kursti ja tsusati `nüśku `tilla Ote; rüä˽`kääńti `vihku Urv; siihn om hagu ni‿samadõ vallalõ, ei olõ kuppu käänet; vitsa käänät `ümbre `saiba Har; äǵli lavva˽`kääńti `kaustõ `küĺge kõo `vitsugaʔ Rõu; oĺlivaʔ hauʔ kuppo käänetüväʔ Plv; Kes perämädse viho käänd, tu̬u̬ käänd tulõv`aśta kah Räp || fig Ku esä tulõ, tu̬u̬ su jala˽`sõlmõ käänd Rõu b. midagi punudes või kokku keerates valmistama truadiss `kiäńsid priĺlid ette Kod; meeśte `ü̬ü̬ke kääneti kõladege Krk; kudass käsi käänäb, nõnda piht piäb (merätse langa ti̬i̬d, nii ta sul kannatab) Ran; vikati looguss oĺli pajo vitsast käänetu; tollest kolmest niidsest mes üless `veeti, kääneti viisu nõ̭na, kääneti nigu silmusse Nõo; uma käsi käänd, uma kaal kand Vas; tu̬u̬ sai tetä `hammõ ola kirä `langa, kel oĺli˽hüä˽ńapuʔ, õga ńapp es käänä˽tu̬u̬d tü̬ü̬d `vällä Se; kääneti kańepist `kaplu Lei
5. kangast üles panema vaja kangass üless käändä Nõo; nakati kangast üless `käänmä - - nakati `võlla `pääle `käänmä Kam; Omma˽`kanga kodamise peeleʔ, sinnä˽käändäss kangas pääle - - ku är om käänt, `naatas `nitsele `pandma Urv; [ta] `kutsõ minnu appi kangast `käändmä; kas sul käänipuud ka om, minga `kanga üless käänät Har
6. pöörduma, enda kulgemissuunda muutma a. teises suunas liikuma hakkama (elusolendist) `Este on vaja `käänada paremale Jõh; `käänis `ümmer nuka ja kohe `miule `otsa Vän; `Kiana nüid vesi`kuarde Jür; kiänin siit õvvess ärä Kod; ärä käändä kõrvalisi `ti̬i̬sit Krk; su̬u̬ päält `käännu siss kodu tulema Ran; käänd läve pääld tagasi, es tule `sissegi; obene om `pimme, ei oia `õiget ti̬i̬d, käänäp ti̬i̬ päält kõrvale Nõo; käänä sa ääd kätt Ote; ḱäänämi tõsep̀ole, sääl om korem ti̬i̬ San; kääni iks ma˽`sisse kah, `õkva `müüdä lävve lät́si Vas; kohe poolõ taht käändäʔ sõss sinnäʔ poolõ käänd Räp; śääl tulõ ar kääntäʔ Se; käänä seia `pu̬u̬lde Lei; teed käänama teed andma kiänäd ti̬i̬d, annad puale ti̬i̬d tõesele Kod; piat toolõ tii `käändmä, kiä `ku̬u̬rmaga lätt Har b. (maastikuobjektist) otsesuunast kõrvale kalduma küll `käänab [jõgi], tieb `suure kõveruse Hlj; sääld `käändä sedä kätt tie Vai; ti̬i̬ käänd `mitmade `argu Nõo; suurõ kuusõ mant käänäp ti̬i̬ mäkke Ote; egi siss `käänäss ja `väänäss Har c. (tuulest, pilvedest) liikumissuunda vahetama tuul `käänäs `toise `kanti Vai; kuspoole tuuĺ ennast käänab Mih; tuul kiänd eelä ärä, nüid on päävä `lu̬u̬jamineki pu̬u̬lt; [pilv] kiänd kõrvale, ei tullud `seie Kod; tuuĺ om ommukus `käänden Hel; ku tuul `olli ärä käännu, siss pidi jälle `veśket `tuuldõ `pü̬ü̬rmä Ran; ku peri `päivä käänäp tuul `ümbre, siss nakap `vihma sadama Nõo; tuul om ärä `tõiste käännu joba Kam; tuuĺ om käändänü õdagu `põhja Har d. (päikese liikumisest keskpäeval või pööripäevade ajal) päe (päike) om `õhtsepoolikuss är `käänden jo - - üle kate`tõisku om - - päe akkas är `kääntme jo Krk; enne jaani`päivi kääneti, no˽nakass päiv lühembäss minemä; ü̬ü̬ lätt jo˽sulastõ poolõ ja˽päiv käänd no˽perremihe poolõ (talvisest pööripäevast); [kui] päävä käänäg tulõ, üldäss et päiv käänetäss `ümbre Har; päiv käändäss `ümbre Plv e. fig meelt muutma nüid ta miil on ärä käänetud KJn; ehk saa si̬i̬ mi̬i̬ĺ vi̬i̬l ärä käändä `õigele `ti̬i̬le Hel; ku sa `ümbre ei˽käänäʔ, siss ei˽saa sinust muud ku˽varass ja `rü̬ü̬veĺ Har f. fig (olukorra-, seisundi- või ilmamuutusest) `aiguss om juba `käänden tõisiti joh Krk; ega ta (ilm) - - likege `põuda ei käänä Hel; mi˽pernaasõl nakass ta `haiguss ka õks parembalõ käändmä; ilm käänd nätä vehma poolõ Har
7. kellelegi või millelegi teist suunda andma a. teise suunda juhtima senest rattast `kieredä `tüüri, kuhu `puole taheda `laiva `käändä; `käänä obone `ümber Vai; kääna obuse pεε teissele Khk; pukktuulikud, seda `käändasse sabast [tuulde] Lih; Obest käänetse ohjadest Saa; labidaga kiäneti [varga] jälg `ümber - - siis varas `tu̬u̬va kraami tagasi Kod; käänä obest vähä `kõrva Trv; kui tuul `väike, `tuĺli puri üless tõmmata, `tuulde `käändä Ran; käänd obese `ümbre ja tõi miu latsega kodu Nõo; käänä saʔ uma hopõń kõrvalõ Har; [peni] haaŕd [vasikat] nõ̭nast, kääńd tagasi, es lasõ˽kavvõndahe minnäʔ Vas; käänetäss puŕoht kah jäĺ tuulõ `perrä Räp; katõ siiboga mõrd, tu̬u̬d piät `kääńmä (kalade liikumise järgi) Se; karja käänama karja ajama kaŕuss käänd `kaŕja; mine˽käänä är kari Lut b. fig juhtunut või öeldut jutus moonutama või oma kasuks tõlgendama `käänab ja `väänab `neie sõnudega, ei `räägi `õete Lüg; `käänäs juttu `toise `kaula Vai; käänab ja väänab peale oma jutuga Tor; kahe otsaga jutt on puha vale, seda saab käänta, kud́as tahad Saa; keanab ja veanab oma sõnu Trm; jutt on teeśepidi käänetud KJn; käänäb jutu tõise asja `pääle Trv; ta esi kõnel, nüid om miu `pääle `käänden; käänt ja väänt ütsipidi ja tõisipidi, aru ei saa, mis ta kõneless Krk; mes sa käänäd sõnast `ümbre Puh; temä ei kõnele toda mes `õige om, temä käänäp üsna `tõiste `tolle asja Nõo; ta om sääräne lobi`suuga inemine, ta käänd ega sõna `ümbre tõisildõ, mia sa `ütlät Har; timä kääńd är ki tõisildõ jutu Se || nime või nimetust muutma riśsipäev kiäneti ärä pühäbäss Kod; seo külä kutsutõss Kakulaanõ, poisi˽`käändi˽kül Patuküläss San; nimä kääni tõõsõ nimegi, kogoni jo `tõisdõ Se || tõde jalule seadma ma kääni `õigut hindä poolõ kah, es lasõʔ `hindä pettäʔ Se
8. fig (intensiivsest tegevusest) a. suurt tükki lõikama `Leiba murrab - - käänab suure käntsu `väĺla Hää; küll om nüid `käändän omale `kriikame Hel; ku ma `küllä lätsi, siss `käändse oma pu̬u̬l `pät́si kõrutuss`leibä iks kodu tuvva Rõn b. lööma ku ma selle `vemla võta [ja] mõne tulise käänä Hää; si̬i̬ kes vällast `sisse tulli, `kääńdse piidsage pähä selle Muhumaa mihele Hel; [nui] nööriga [koodi] varrõ küĺlen, et sai `liiku, kui ta tolle plaksu `käändse Kam c. ohtralt sööma see käänab keik `kinni Khk; Terve liua täüe magust sööki käänsiv kinni Hls; kül käänäv `sissi, nõnda‿t üle seĺlä täis Krk; Küll käänäb endäle sisse, nüid om nigu lehm lataka maoga Nõo; [ta] Kääńd süĺti ku vändäga `sisse Rõu d. rasket kandamit tõstma kui `rohkem peret, laud kiäneti kõhe `väĺjä Kod; sel om ää kidam `seĺgä käänet Krk; käänd ää `jõhkami [vikki] `säĺgä, tõi lehmäle ette Ran; timä oĺl üt́s katõssa ütessä `puuta mi̬i̬ss rassõ, timä käänime `mitmõ mehega `laiva Võn
Vrd käändümä