[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

kuristik kuristi|k g -ku Jäm Khk Vll Muh L Ris Juu Kos JMd JJn Koe VJg Sim I(kuriśsik Kod) Plt Pil KJn Ote San Rõu Plv Se, -gu Kuu Trv Puh Ote Kam San, -kku Lüg Jõh; kuuristi|k g -ku Mär PJg Har
1. kuristik, sügav org `sohke järsk mägi ja org `jälle, järsk kallas, siis oo kuristik Tõs; Tä vajus sinna küine eina lademe vahele nagu kuuristikku PJg; ku sa kuristikuss kukud, `sinna sa jääd Hää; mõni inimene `langend kuriśsikku Kod; mää otsast `alla kuristikku kuknd KJn; siin ei tiiä neid ollev, noid kuristikke. siin `Repnä mäel om, lätt katsipidi mõts ja lätt suur ma˛`i·lma org üless vai kuristik Ote; kuristigun es saa elädä, niipallu kit́sass olli, es ole üttegi ellu Kam; Koiva veeren Siguväli kottal om mõ̭ni kol˽kuuristikku, ku säält `alla lähät, siss olõt vaĺmiss kah Har || suured kuristikud kohe porganditel sees, mut́id või kes ajand JJn
2. veeneelukoht, kurisu kuristikkud `jälle on - - `suodes ja `põldude sies Lüg; [loom] kadus nönda kui kuristikku (mädamaast) Jäm; suured kuristikud, mis vee ära `kiskuvad Rid; kuuristik neeläb vee `alla Mär; jões oli suur kuristik Ris; kuristikud, kus vesi niikui `alla sööb Kos; kuristikud, mis vie ära `tõmbavad JJn; kuriśsik on sügäv auk jõe kiänu siden Kod; madalad põllud olid, vesi `keeras nagu `joosis `keskele kokku, kuristikku Plt Vrd kurismik2, kuristes, kurisu
3. metsarägastik aa sinna kuristigu `siśse kari, üits ütel kuristik, tõne ütel laań, kuuse mõts mõlembil Ote; sääne räbästik, mõni `ütless kuristik Plv