kuma1kumaRVllPöiMuhEmmspor LK, IisTaPõPstHlsKrkPuhNõoTMrSanHarPlv, komaJämKhkKaaPöi 1.kauge või varjatud valgusallika nõrk helendav paiste; varjund kuma `paistab `toise tuppaHlj; nüüd vist põleb midagi et kuma on üleval Lüg; `valguse koma `paistas `aknast Jäm; Kuu kuma paistab metsa tagantPöi; tulekahu kuma, kumab üsna `taeva `peale Muh; pää akkab `looja minema, kumab veel seal metsa peal pääva kuma Kse; isa - - pani `aknale tugeva `riide ette et mitte kuma `välla‿i paistnVar; pime inimene ei näe `valguse kumagi Tõs; kollakal silmal oo kollast kuma `juuresTor; vikerkaaril ka kuma `kõrves (kõrval) Hää; tulekahju kumad `paistsid üle metsa Juu; metsä tagass ju tõeseb kuma, kuu tõeseb; `lehte loeb nii kui veel veedi kuma oneKod; `enne on vähä kuma aga, et koit akkabÄks; pääval kui kollane kuma on, pääv kollase kumaga, siis tuleb teine pääv `vihma; ta ikke päris aĺl ei ole, natuke lillakad punakad kuma on ulgasLai; suits olli nagu must piĺv kuma kottel, kumage nätä; ommuku pu̬u̬l om `valge kuma, kust agu akkass joKrk; mis tu̬u̬ `valgõ kuma sääl `taiva pääle paist Har || (ebamääraselt paistev) piirjoon, siluett `Viimaks metsa koma tuli `nähtavale, saime ikka [merelt] äePöi; ma nägin siis [pärast silmalõikust] joonega nende (arstide) kumasi HMdVrdkuum3 2. kumin (ka tugevam heli, pauk) `püssi kuma se oliVai; kella kuma kostabRis 3.figaim, nõrk mälestus sest asjast jään veel nagu kuma mo `meeleTõs; nagu kuma taga ses aśjas, kui `mõtlema jäädKod Vrdkomu4, kumadus, kumu1