krabinkrabin g -aR(n -aVai) sporLKI, RanNõo; krapinKam, g krabinaPuhOteRõn(krappin) SanHar(kraṕin) RõuVas, g -õSanKrl 1. nõrk krõbin [uss] läb mätta kohe ku `kuuleb inimise krabina VNg; paber tieb krabinaLüg; `kuulin`porstuas krabina Vai; rotid tegevad krabinadMar; kaśs ronib, krabin tagaTõs; kui aed `ümber, siis ika nagu natuke `peetust on, sa kuuled krabinad HJn; `tõuske üles, üks krabin tuleb VJg; eina krabinIis; ise õma `jalge krabin ja klobin õli tagaKod; siss mursit suured pikät tilgat kätte, siss seit ku krabin Ran; rot́i `ju̬u̬sksõvõ edesi-tagasi, krapin˽oĺl enne San; omma `vahtsõ `rõiva ummõlduʔ, omma tsitsergu vällä˽tärgeldänü - - astuss nigu krapin ennedä Har; lumõ krapin `jalgu allRõu; küüdse krapin oĺl `kuuldaʔVas || võrdlustes [rott] lätt nigu krapin `saina piti ülessKam; obese olliva kõ̭ik terävän `ravvan, siss lätsime üle järve nigu üits krabinNõo; mi kaśs lät́s nigu krapin üĺess katusõ pääleHarVrdkrabinik, rabin