[EMS] Eesti murrete sõnaraamat
Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
 Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside |
Leitud 1 artikkel
kostuma1 `kostuma Vll Muh Lä(-o-) Mih Tõs PJg HaLo(-o-) Juu Tür Pil SJn M(-e) Ran Nõo V(-mma; -mõ Krl)
1. üles sulama, üles või lahti kerkima, (koorikuna) lahti tulema; pehmenema (ka ilm) jäe `kostub `lahti, vesi veab alt ää Muh; kärn on `lahti `kostond LNg; põld `kostob ülesse [pärast vihma]; pudru `kostob `lahti [paja küljest] Kul; Leba kooruke oo `lahti `kostun Han; kibid `kostuvad jää seest `lahti Kse; moa juba `kostund, lähme kardulid `võtma Nis; maa om päält är `kostunu, alt alle küĺmenu; [külmunud] kardule pannass `küĺmä vette, et na `kostuve vähä; temä (külmunud kartul, õun) `kostup tagasi, aga si̬i̬ maik änäp ää ei joole Krk; ma tu̬u̬ keidse `sissi `kostume, siss ta lääb nõrgembese Hel; kae joba ilm `kostenu Ran; Ku maa `kostuss - - tulõ `kündmisega˽pääle˽nakadaʔ Urv; `kapstaʔ `kostusõ, ei ti̬i̬ raasike `külmä midäge Krl; koorõkõnõ `kostuss vallalõ Rõu; hummogidõ um iks maa karsatõt, päävä pääle `kostuss Vas; toogõ ar võid `tarrõ, las `veit́kese `kostuss; `rõiva omma ar luust küĺmänüʔ, toogõ `tarrõ `kostuma; ilm `kostuss tagase kui `pehmembälle lask ilma Se Vrd koostuma
2. (inimesest) a. paistetama, tursuma käsi sai `aiged, `kostub ülesse Mär; `ammad `kostuvad - - `punduvad ää; nahk `kostund. tõuseb ülesse. kummitab ülesse, `kostub [kui mäda on välja jooksnud] PJg b. aab (haav) oo `kostond (kärna peale tõmmanud) Mih
3. kosuma – Ran Krl ta om jo ta söögi pääl õigõ `kostunu Krl
Vrd koskuma2
1. üles sulama, üles või lahti kerkima, (koorikuna) lahti tulema; pehmenema (ka ilm) jäe `kostub `lahti, vesi veab alt ää Muh; kärn on `lahti `kostond LNg; põld `kostob ülesse [pärast vihma]; pudru `kostob `lahti [paja küljest] Kul; Leba kooruke oo `lahti `kostun Han; kibid `kostuvad jää seest `lahti Kse; moa juba `kostund, lähme kardulid `võtma Nis; maa om päält är `kostunu, alt alle küĺmenu; [külmunud] kardule pannass `küĺmä vette, et na `kostuve vähä; temä (külmunud kartul, õun) `kostup tagasi, aga si̬i̬ maik änäp ää ei joole Krk; ma tu̬u̬ keidse `sissi `kostume, siss ta lääb nõrgembese Hel; kae joba ilm `kostenu Ran; Ku maa `kostuss - - tulõ `kündmisega˽pääle˽nakadaʔ Urv; `kapstaʔ `kostusõ, ei ti̬i̬ raasike `külmä midäge Krl; koorõkõnõ `kostuss vallalõ Rõu; hummogidõ um iks maa karsatõt, päävä pääle `kostuss Vas; toogõ ar võid `tarrõ, las `veit́kese `kostuss; `rõiva omma ar luust küĺmänüʔ, toogõ `tarrõ `kostuma; ilm `kostuss tagase kui `pehmembälle lask ilma Se Vrd koostuma
2. (inimesest) a. paistetama, tursuma käsi sai `aiged, `kostub ülesse Mär; `ammad `kostuvad - - `punduvad ää; nahk `kostund. tõuseb ülesse. kummitab ülesse, `kostub [kui mäda on välja jooksnud] PJg b. aab (haav) oo `kostond (kärna peale tõmmanud) Mih
3. kosuma – Ran Krl ta om jo ta söögi pääl õigõ `kostunu Krl
Vrd koskuma2
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
 veebiliides
@ veebihaldur
|