[EMS] Eesti murrete sõnaraamat
Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
 Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside |
Leitud 1 artikkel
kost3 kost Vän Ris TaPõ(koss Kod) eL
I. (osutab kohta) missugusest kohast
1. (otseses küsimuses) kust kost sa oled pärilt Ris; kost sa õled siiä sigenu Kod; kost si̬i̬ ti̬i̬ käänäb `Suistle `mõisa `pääle Trv; Kost`kotsilt sinnu kirp `purri Hel; kost kaodu sa lätsit, et mia su es näe Nõo; kost ti˽tulõdõʔ, keś ti olõdõʔ Rõu Vrd kostõss, kostõst
2. (sihitis-, täiend-, kohalauses) tammil on ka liigsilm nagu tõkkelgi, kost vesi maha `lastakse Vän; isä akas `plaani pidämä, koss raha `suada Kod; ussel olli väike auk ja laaś sihen, kost ta (koolmeister) koolituppa vaadaśs Hel; temäl om näpu mu̬u̬d man, kost saab, sääld näppäp; karu (karv) läits suhu, ei tiia kost `viina saab Nõo; `ankõ `vällä, kost tu̬u̬ jutt um `vällä tulnuʔ Rõu
3. (täpselt määratlemata koht) a. kust tahes; teadmata kust aga kos‿ta on tulnud aga siin ta on ike juba põlvest `põlve Äks; sai `einä kormit `lehmile kost sai Krk; kost kägu ti̬i̬s, et vanami̬i̬s kooleb; `olli sańt kost ta `olli, mia tedä aviti Puh; muulõ viĺläle kaiass kost seemend, neo˽kasvassõ eiśs (põllulilledest) San; `ku̬u̬ljaga ot́sitass ti̬i̬d, a jalaga lähät, siss saat minnä kost taht Har; Tu̬u̬ (anumapesu liiv) `tu̬u̬di vai kost `kaugõst ärʔ, ku˽timä õ̭nnõʔ illuss oĺl Rõu; jaarmargin oĺli˽`mõisniku ja herrä˽kah. tatarlasõ˽tuĺliva ja kõ̭iḱ kost ilma veerest Räp b. kustki, kuskilt kui kost midä seräst leisi, siss kirjuti üless Nõo; ma‿la iks `kaemõ, vaist saa kaŕust kost San; näüss kas tulõ kost jalalõ (kadunud võti välja) Har; Tu̬u̬ sälätäüś oĺl ku üt́s ilmamaa laiv sälähn, mahu õs kui kost ussõst `sisse es Rõu; eass mul sullõ `massa˽kost olõ õiʔ Vas; taht [õunapuud] jakadaʔ, siss tu̬u̬ kost tõõsõst paigast ossa Se
II. (rõhuadverbina väljendab kõneleja suhtumist) ma ei suanud auto `piäle üles, no kost ma puu `õtsa `kerkin; tõene tegi lapse, kost tä siis kodo tõśt `tulla vanemite `silmä Kod; liha es ole näil `endilgi, kost na vi̬i̬l karjussele saeva viiä Ran; kost mia temä `aĺpust tiiä Nõo; ku ma `nännu ei olõ, kost ma kõnõla Rõn; kost vanast `oĺli ilmilusa˽`valgõ˽jalaʔ (valged sukad jalas) Har
I. (osutab kohta) missugusest kohast
1. (otseses küsimuses) kust kost sa oled pärilt Ris; kost sa õled siiä sigenu Kod; kost si̬i̬ ti̬i̬ käänäb `Suistle `mõisa `pääle Trv; Kost`kotsilt sinnu kirp `purri Hel; kost kaodu sa lätsit, et mia su es näe Nõo; kost ti˽tulõdõʔ, keś ti olõdõʔ Rõu Vrd kostõss, kostõst
2. (sihitis-, täiend-, kohalauses) tammil on ka liigsilm nagu tõkkelgi, kost vesi maha `lastakse Vän; isä akas `plaani pidämä, koss raha `suada Kod; ussel olli väike auk ja laaś sihen, kost ta (koolmeister) koolituppa vaadaśs Hel; temäl om näpu mu̬u̬d man, kost saab, sääld näppäp; karu (karv) läits suhu, ei tiia kost `viina saab Nõo; `ankõ `vällä, kost tu̬u̬ jutt um `vällä tulnuʔ Rõu
3. (täpselt määratlemata koht) a. kust tahes; teadmata kust aga kos‿ta on tulnud aga siin ta on ike juba põlvest `põlve Äks; sai `einä kormit `lehmile kost sai Krk; kost kägu ti̬i̬s, et vanami̬i̬s kooleb; `olli sańt kost ta `olli, mia tedä aviti Puh; muulõ viĺläle kaiass kost seemend, neo˽kasvassõ eiśs (põllulilledest) San; `ku̬u̬ljaga ot́sitass ti̬i̬d, a jalaga lähät, siss saat minnä kost taht Har; Tu̬u̬ (anumapesu liiv) `tu̬u̬di vai kost `kaugõst ärʔ, ku˽timä õ̭nnõʔ illuss oĺl Rõu; jaarmargin oĺli˽`mõisniku ja herrä˽kah. tatarlasõ˽tuĺliva ja kõ̭iḱ kost ilma veerest Räp b. kustki, kuskilt kui kost midä seräst leisi, siss kirjuti üless Nõo; ma‿la iks `kaemõ, vaist saa kaŕust kost San; näüss kas tulõ kost jalalõ (kadunud võti välja) Har; Tu̬u̬ sälätäüś oĺl ku üt́s ilmamaa laiv sälähn, mahu õs kui kost ussõst `sisse es Rõu; eass mul sullõ `massa˽kost olõ õiʔ Vas; taht [õunapuud] jakadaʔ, siss tu̬u̬ kost tõõsõst paigast ossa Se
II. (rõhuadverbina väljendab kõneleja suhtumist) ma ei suanud auto `piäle üles, no kost ma puu `õtsa `kerkin; tõene tegi lapse, kost tä siis kodo tõśt `tulla vanemite `silmä Kod; liha es ole näil `endilgi, kost na vi̬i̬l karjussele saeva viiä Ran; kost mia temä `aĺpust tiiä Nõo; ku ma `nännu ei olõ, kost ma kõnõla Rõn; kost vanast `oĺli ilmilusa˽`valgõ˽jalaʔ (valged sukad jalas) Har
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
 veebiliides
@ veebihaldur
|