[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Leitud 1 artikkel

koon1 koon Tür, g koonu (-o) S L(kuõ- Khn), koone Mär Mih PJg; kuon g `kuonu VNg, kuono Ris; ku̬u̬n g koonu Hää(g -e) Saa; n, g koonu Ris, koone PJg, `kuono Lüg pea osa a. inimese lõug, lõua alaosa nii kena poiss, koonu ots `oukus; mönel on koonu końt nii terava otsaga Ans; On suure pitka koonuga [naine] just kut obu Pöi; see oo `lõugadega müts, see käib koonu alt kokku; kui koon kiheleb siis kuuleb `kooljud Muh; löua aben on sii koono all vanadel `meestel Emm; abend ajad, `tehtaks `pohtaks koon Käi; On sool (sööjal) koonu `otsas ouk, et [vedelik] `välja jooseb Rei; tääl lot́t koonu all Var; mõni on jälle aralese koonega (lohukesega lõua otsas) Mih; pian rätiku koonu `alla `kinni siduma Tõs; koone `otsas oo abe PJg; kuono ots kipetab Ris || fig nina `Kuono on `jällä sinine, tuleb kodo `purjes, `kuono täis Lüg b. looma pea etteulatuv ja kitsenev osa (silmadest allapoole) `koera kuon VNg; kivinilbusel - - öhuauk on koonu all Mus; obukakk on nagu tursa `moodi, suur tut́t on koonu all Vll; kukel eldad seal koono all Mar; sial on ku̬u̬n, koeral on nuḱk; `siale `pańti `tapmise aig paal `ümmer koonu, siss `ańti `kirvega koonu `pihta Saa