koobitsama, koobitsemakoobitsa|mma, -daKam(-ma), -daʔUrvVasSe, koobitsaʔUrvRõu, koobidaʔRõu; koobitsemasporL, PltKJnRanNõoOte, -õmmaKan, -õm(m)a, -õda, imps koobitassPlv; imps koobitsõdassRäp 1.kaabitsemaa.kokku tõmbama, koguma aga aena koobitsiva kokku, nii äste kurjaste kui na koobitsiva ja panniva `rõuku; küll `oĺli kuraśki `ulka toda `prahti, mul ańd `õkva koobitsedaNõo; kui lumi ärä läits keväjä, muru pääl koobitsadi rämps kokkuKam; Tu sitt tulõsi˽lauda põhjast kokku koobitsaʔUrv; koobidsaʔ teräʔ kokkuRõu; sitt koobitsõdass keväjä laudast `väĺläRäpb.puhtaks kraapima koobitsetse `puhtas, et `valges lähäb. [pargitud] `lamba `nahkaTõs; Uśsaid piat är˽koobitsamma, kõ̭iḱ praht́ ja sitt kokku ajama Urv; uma kümme piimälänikut, n‿oĺli˽mul kõiḱ koobidaʔRõuVrdkoovitsemac.figendale haarama, ahnitsema kõ̭ik mes noist sõ̭apage˛ist jäi, kõ̭ik ta koobits `endäleNõo; kehvä aenamaa mehe koobitsiva ädälät; söönü ei koobitsa, tu̬u̬ võtt iluste kiku otsast, tu̬u̬ raasukesi ei sü̬ü̬Kam 2.aeglaselt või vaevaliselt töötama, kohmitsema, nokitsema sealt `keldrest oo neid karduleid nii sańt `väĺla koobitseda (võtta) Mär; vissa ein, nisuke va kõba, koobitse seäl kallalVig; `tuhlid koobitsema (kartulipuhma alt mugulaid urgitsema) Kse; `õiget `viisi `niitä ei saa, mugu koobitse niisa·ma Ran; ta‿s niidä `aina ka maha `kõ̭iki, veedikese koobits; ma toda uba sääl koobitsi (vähehaaval koristasin) Nõo; üts sääre vikat́, kellega koobitsõvat [madalat rohtu] Kan; ku hummugu lät́si `mõtsa sõ̭ss, `naksi koobitsamma (õsuma) õ̭nne, mugu koobidsi õ̭nneRõu 3.minema, käima A [ta] lausu õs sõnnagiʔ, mugu˽koobit́s tarõst `välläRõu; seo `hulka maad, ma koobidsi kõ̭ik jala; tä koobits `viksi tulõkitPlv; `tahtu ui˽puśsist `maahha jäiäʔ, siss naka˽`jalksi koobitsammaVas 4.seksima koobitsõss läbü timä; koobidaʔ tu̬u̬d naist vai kointaʔSe