koinima1`koinimaRId, (ta) koinibspor Sa, MuhKäiKseTõsPärTorRisJürVJgIisVõn; `koinmaRan, da-inf `koiniKrk/-me/ NõoLei, (ta) koinibSaa, tud-part koenitudKJn, koinõtSe = koinama1 Ei ole mina pullist pusitud ega kohihärjast koinitud rhvlHlj; kis sihandus läbi koinitud tüdrugud εε vötabKhk; `Küünlakuus siis pole `kassidel änam aru peal, teevad `pulmi, `koinivadPöi; konnad akkavad kevadi `koinmaSaa; Si̬i̬ om kole mi̬i̬s, koinip oma katte manulist ja `jõõrap tõste `lit́sege kah vi̬i̬lKrk; tu̬u̬st mõni karja `oidja, nakap tõeśte karjussega `koinma Nõo || figtu̬u̬ om nigu sandi `koinmine (vähetasuv, vilets töö); nakab `santi `koinma (vaest tüssama) RanVrdkoinama1, koinlema