kohutiskohu|tis,koho-, -dis, -tes g -esporSa, KseVarTõs, kohotõsKhn 1.hirmutis, peletis see on ette üsna kohudiseks `teisteleJäm; Kirsside otsa suured riidest kohutised üles pandKaa; isa tegi kohotise, et linnud viĺla `peale ei tuleKse; lapsele tehäse vahest kohotist, pannase kasukas karuspidi `seĺgä; kohotesed oo `väĺlas [metssigadele] Tõs; Sia ju lastõ kohotõs, aa‿nd oma abõ ääKhn 2.hirmuäratav sündmus, ehmatus äks se oli ikka üks kohutis koa, kui nad (okupatsiooniväed) `siia `sisse tulid jaJaa Vrdkohutus2