[EMS] Eesti murrete sõnaraamat
Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
 Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside |
Leitud 1 artikkel
kohutama2 kohu|tama, koho- R(-tamma) Jäm Krj Muh, L Juu Jür JMd VMr Trm Lai Plt KJn Nõo V(kuhu- Har, -tamma), -teme Krk, -tõmõ San
1. kohuma panema a. kergitama; paisutama; kohevaks tegema mõned `süötäsivad oboselle aluna, sie kohotab obose liha üles `kaŋgest Lüg; kohotab `kuore `kõrgest, `leiva `kuoriku `kõrgelle Jõh; jogi kohotab muda ülesse Vai; külm o `rukki orase ülesse kohotand Mar; maamutid ja maakohud et kohutavad maa üles Tõs; kui jää `lõhki lööb, siis `lõhki lööma vahekohast kohotab servad ülesse Juu; külm kohutab maa üless Lai; leib `kerkib, sooda kohotab ülesse KJn; sü̬ü̬ḱ kei, kohot́ vattu üless; maad kohotõdi üless, kui künneti, vedrutõdi Rõu || kõik uloalused `topmata ja `laśti, siis kohotas (tuisuga) siält lume `sisse ońni ja laka täis Kod b. puhevile, kohevile ajama kana kohutab `poegi HMd; `poegega kana on kõhuli `vassa muad ja kohotab Kod || fig suurustama, uhkustama sie on `uhkust täis, `uhkab ja kohotab `ennast Lüg; temä kohutep ennast, et temä seante suur `tervesstegije. ma võiss ka kohute ja suuruste, aga ma‿i ti̬i̬ `suudig `valla Krk c. hapupiima kuumutama (kohupiima, sõira tegemiseks) – Lüg Iis Äks Nõo San V `piima korjati ja kohutati `talgu ajast Iis; ma pia `piimä kohutama, muidu piim lääb `väega apuss Nõo; mitu kõrd õ̭ks kohutõdi, et sõ̭ss saa suuŕ sõir Urv; Vaarat kuhutõdass `hapnõst piimäst Har; piimä kohoda arʔ, siss lasõ läbi sõgla et li̬i̬ḿ arʔ `nõrguss Rõu; piim vaja ärʔ kohotadaʔ, kokko `laskõʔ Räp; hapu piim pandass `ah́ju, ahoh kohotadass Lut
2. kohuma a. üles kerkima; paisuma kohutab udu `pilve üless merest VNg; `talvel kui jää alt vett üles kohotab, tuleb tõist `ilma Lüg; Õlut läind `ninda `käima, et kohutab üleäre `väĺja IisR; nää sii on nihukest üless kohotand mut́i `mulda, mis mut́t üless aand Juu; kevade mua kohutab, võtab `kärge Amb; piim akanud `apnemä, üles kohotanud; siga kaevun, turi väĺjän ja aŕjussed nagu kohotanud ülesi vede `piäle Kod; kui `kapsatüńnile vajotust ei pane, kohutab tüńnist `väĺja Pal; `ammad kohutavad üles, kui `aiged on, tulevad üles igeme seest Ksi; ijä um üles kohotannuʔ Vas b. tursuma, paistetama, punduma ihu kohotab üless Lüg; kubemed on kohotanned Vai; pale paisetas siit üles, nönda kut oleks kohutand keik olnd, söuke paisetand Ans; Ambavalu oo mu palge üles kohutand Kaa; `varda kudumine kohotab siit [käe] puhas üles Muh; jalg oli kohutan ülese, paistetan Aud; suu on ohatand, kohotab ülesse Juu c. vahutama olut kohutab VNg; kevade jõgi ja kõik vesi kohotab `kalda `vasta `nõnda ku kieb kõhe Lüg; `rõivet mõsõt, `rõivaʔ kohotasõʔ `väega; `ritka pańd kausi `sisse, siss kloṕp, lät́s kohotama Räp || higist leemendama nii lämmi, hamõh `õkva säläh kohotass; `sälgke kohotass joʔ Se Vrd kohmetama2
2. terenduma, kangastuma kui `ilma `muutu tuleb, siis kohotab üles, `Suome maa; `saared `onvad kohotaned tänä Jõh; meri kohotab ülesse Kei
1. kohuma panema a. kergitama; paisutama; kohevaks tegema mõned `süötäsivad oboselle aluna, sie kohotab obose liha üles `kaŋgest Lüg; kohotab `kuore `kõrgest, `leiva `kuoriku `kõrgelle Jõh; jogi kohotab muda ülesse Vai; külm o `rukki orase ülesse kohotand Mar; maamutid ja maakohud et kohutavad maa üles Tõs; kui jää `lõhki lööb, siis `lõhki lööma vahekohast kohotab servad ülesse Juu; külm kohutab maa üless Lai; leib `kerkib, sooda kohotab ülesse KJn; sü̬ü̬ḱ kei, kohot́ vattu üless; maad kohotõdi üless, kui künneti, vedrutõdi Rõu || kõik uloalused `topmata ja `laśti, siis kohotas (tuisuga) siält lume `sisse ońni ja laka täis Kod b. puhevile, kohevile ajama kana kohutab `poegi HMd; `poegega kana on kõhuli `vassa muad ja kohotab Kod || fig suurustama, uhkustama sie on `uhkust täis, `uhkab ja kohotab `ennast Lüg; temä kohutep ennast, et temä seante suur `tervesstegije. ma võiss ka kohute ja suuruste, aga ma‿i ti̬i̬ `suudig `valla Krk c. hapupiima kuumutama (kohupiima, sõira tegemiseks) – Lüg Iis Äks Nõo San V `piima korjati ja kohutati `talgu ajast Iis; ma pia `piimä kohutama, muidu piim lääb `väega apuss Nõo; mitu kõrd õ̭ks kohutõdi, et sõ̭ss saa suuŕ sõir Urv; Vaarat kuhutõdass `hapnõst piimäst Har; piimä kohoda arʔ, siss lasõ läbi sõgla et li̬i̬ḿ arʔ `nõrguss Rõu; piim vaja ärʔ kohotadaʔ, kokko `laskõʔ Räp; hapu piim pandass `ah́ju, ahoh kohotadass Lut
2. kohuma a. üles kerkima; paisuma kohutab udu `pilve üless merest VNg; `talvel kui jää alt vett üles kohotab, tuleb tõist `ilma Lüg; Õlut läind `ninda `käima, et kohutab üleäre `väĺja IisR; nää sii on nihukest üless kohotand mut́i `mulda, mis mut́t üless aand Juu; kevade mua kohutab, võtab `kärge Amb; piim akanud `apnemä, üles kohotanud; siga kaevun, turi väĺjän ja aŕjussed nagu kohotanud ülesi vede `piäle Kod; kui `kapsatüńnile vajotust ei pane, kohutab tüńnist `väĺja Pal; `ammad kohutavad üles, kui `aiged on, tulevad üles igeme seest Ksi; ijä um üles kohotannuʔ Vas b. tursuma, paistetama, punduma ihu kohotab üless Lüg; kubemed on kohotanned Vai; pale paisetas siit üles, nönda kut oleks kohutand keik olnd, söuke paisetand Ans; Ambavalu oo mu palge üles kohutand Kaa; `varda kudumine kohotab siit [käe] puhas üles Muh; jalg oli kohutan ülese, paistetan Aud; suu on ohatand, kohotab ülesse Juu c. vahutama olut kohutab VNg; kevade jõgi ja kõik vesi kohotab `kalda `vasta `nõnda ku kieb kõhe Lüg; `rõivet mõsõt, `rõivaʔ kohotasõʔ `väega; `ritka pańd kausi `sisse, siss kloṕp, lät́s kohotama Räp || higist leemendama nii lämmi, hamõh `õkva säläh kohotass; `sälgke kohotass joʔ Se Vrd kohmetama2
2. terenduma, kangastuma kui `ilma `muutu tuleb, siis kohotab üles, `Suome maa; `saared `onvad kohotaned tänä Jõh; meri kohotab ülesse Kei
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
 veebiliides
@ veebihaldur
|