kohevilekohe|vileJõeVllPöiMarMärTõsJJnKJnTrvVõnSan, -villeJürJMdTürTrmKJnSJn, -veleVänJuuKod, -velleKadVJg/-veĺle/ IisKod; kohõvilõKhn 1. a.kohevaks, poorseks sie pole east `kerkind, pole `ühtigi kohevile aeandJõe; mut́t aab moa nii ülesse `kõrgesse koheveleJuu; rasva siesläheb [tainas] kobedaks, tõuseb kohevileJJn; värske lumi jääb kohevileKJnb.puhevile; turri Kerge kuiv ein, see jääb nii kohevile kut taku toŕtPöi; Kaśs aas karvad kohõvilõ, kui koõr kallalõ tikkusKhn; [parkimisel] `kerkib ülesse kohelvele, ta põle ääm mette seuke toores nahkVän; `enne tuul aas mu tukad nii kohevele `püśti, pidin ikke sugema akkamaJuu; Arilikud laiad voĺlid triigiti laiaks, aga krousid `jääti kohevilleJür; [kana] suled akkavad koheville minema, jääb tiivad ripakilleTür; põhud `pantasse maha, ei sõku, siis jääb kohevilleSJn || figOh sa kurat kui vana tömmas arjase kohevile (vihastas) ja pidi kohe `äigamaPöi 2.kohevil, turris nii kohevile ein, küll oo sańt `kuhja tehaMär; `kalkun vat kui koheville ta kõik onTrm; tärgeldet kördi, kes kohevile ümmerTrv; vihatsel penil on karvad kohevileVõn 3.kehkvele, ärevile ää ehmata ega `kohku kedagi, mis sa sest nii kohevele kohkudJuuVrdkohkvele, kohkvillõ, kõhevil(e) Vrdkohevalla, kohevili, kohuvile