[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

kodu1 kod|u, -o üld
1. püsiv elupaik (maja, talu jne) Kodu `kuorukane paremb ku `vieraemä voileib Kuu; mo kodu sääl, `näätsa paistab säält metsa tagand Khk; Üks va ulgus on, ulgub peale `ilma kauda, `söuksel pole kodu `kuskil Pöi; oma kodu ikka keige param Emm; ega kodo või üksi jäha mette Mar; miu kodu `ümmer kasvab paĺlu `vahtrid ja `saari Saa; vanasti käisivad rätsepad kodu `õmblemas VMr; Mene ise menema ja jäta kodu kuerte ualest Iis; minu lapsel põle kododa ei õmatsid kohe (kuhu) `minnä; kodo põle jänes, ärä ei juakse Kod; mea uŕjutasin et kodu `mü̬ü̬dä käiäss vana leidiga Vil; Kodu leib on magusam kui küla sai Pst; ku esä suress, om pu̬u̬ĺ kodu kadunu, ku emä är suress, kodu koguni kadunu Krk; Paremb kuri kodu ku ää külä Hel; ü̬ü̬kuĺl nännä ka `surma, ku ta kodu lähikesi tuleb `ikma Ran; kos inimese kraam om, sääl om ta kodu Puh; miu kutsiva kodu `oidma, ku na koheki lätsivä, siss mia olli sääl kodu `oidman Nõo; sa olet nigu ütest `tõisi pillatav, `kossegi sul kodu ei ole, kos sa nigu pikembide saat olla Rõn; mull‿es olõ siin kodo, mul oĺl tahn tõsõ tarõ man alahn. seo‿m mul väümehe kodo Rõu; (ta) oĺl siih koto `hoitmah, seeńi˽ku ma esi˽puja pu̬u̬l käve Vas; kos mu esä `sündömise kodo sinnäʔ `läh́keiste oĺl `õkva Saarõkülä [kool] ehitet Räp; śjo om kodolõ `perrä kaema jäänüʔ Se
2. toonela si̬i̬ vanana on lähnud kodo, siit ilmass `lahkunud Kod
3. ruut kekskasti mängus üle õla visatasse kivi `mõnda `kaśti, si̬i̬ suab enele kodoss Kod

kodu2 kod|u, -o R eP Hel Ran TMr Võn Kam Ote Har Plv Räp Se
1. adv kodus `Ohra vili oma kodu on paremb kui `viera nisu Kuu; sääl ei õle elävä `enge kodo; kodo on viel üks tüttär, ei õle mehele saant Lüg; kas teil `käiä ka kodo `lõunel Vai; ma nii vagusi kodu olnd, ma ammu juba kodu Khk; `linnas joob, aga kodu pole leva ega liha `pelta Mus; kolm päeva kudusime kodu `võrku Muh; ma jo `rεεkisi, et mei peret pole kodu end Käi; süda oo kodo, `mõtled ikke kodose `peale Mar; tat́a läks külasse, tat́at pole kodu Mär; Kodu oo kõik oma `tahtmese ja meele järel Han; Olgõ sõni jõlusast kodo, kui meie tahakohõ tulõmõ Khn; naesed `söötvad kodu sigu Aud; kus perenaene on, kas on kodu või on kottu ää Juu; kodu tehti küindlaid koa HJn; kui olivad vanemad poisid kodu, alate nad `tõivad ikke `augisid siit Amb; kõik `riided `tehti kodu Rak; kodu `kuulsam ahju pial `ausam Trm; minä teen nõnna nagu kodo tegimä; mis teil siäl kodo süädä on Kod; noorembad käevä kõ̭igin pu̬u̬l, üits piäb iki kodu olõma Ran; ega˽kaśs ei˽taha˽kodo ar˽`lõppõʔ, kaśsi˽läävä iks `vällä kotost Plv; kodu käima pärast surma endises elupaigas kummitama sie surm on paha inimine, kes kodu käib, ega arilik inimine ei tule kodu VNg; `koolja käib kodu Pha; see oli akand kodu `käima `surnuaast Pöi; no siis oli [surnu] viel ikka aeva viel kodu käind kui et ei ole teda `iaste `riidisse `pandud ega ei ole teda `iaste ära saadetud KuuK; üt́s `mõisaärrä olli ärä surenu, siss nakanu temä kodu `käimä Hel; vanast tetti seräst juttu, et kodu käenu. tulep kodu, kolistap ja müristäp Kam; tu̬u̬ ollõv pattane, ei ollõv asõnd hingel ei vaimul, käü kodu Har Vrd kodun
2. fig `tervis ei old kodu tal (ei olnud terve) Jõe; süda kodu (asjaga rahul) Tor

kodu3 kod|u, -o R Khk Käi L K I eL adv koju mies tuli kodu, minu majasse Hlj; läks oma kodo `käimä, vana kodo Lüg; puoltoist `aasta olimo `välläs, no `toine suvi tulimo kodo Vai; peaks ta ometi kodu tulema, ma‿p saa jo änam `lehmdega `üksi `korda Käi; isa oleks võtnd mend `seltsis, aga ema jättis mo kodo LNg; nüid tuleb kirikärrä kodo last ristitama Mar; ta tuli tagassi kodo Kul; tulin õhta `iĺla kodu Ris; iga üks (lammas) läb ise oma kodu, teise `lauta ei lähe Kei; pühabä `õhta läksid juba [mõisa] `tiule, `lauba `õhta tulid kodu Ann; karuäke `tehti kuusest, õksikline kuuse puu `toodi kodu Trm; tema on lähnu obest kodo `tooma Äks; põllul oli `suuri kiva - - vedasime kodu Lai; mõned [harjuskid] `oĺlid joba `äśti tuttavad, `tuĺlid siiä nigu kodo KJn; kui sõda lõppis, `tuĺlin kodu, polnd vihma`varjus ka `kuskil `olla Vil; mine iĺläksi - - küll sa `õhtuss kodu saat Krk; tütär `tu̬u̬di koolen kodu ja, emä jäi siss maha, jäi `aigess Puh; ku kägu tulep kodu `kukma, siss saap `ku̬u̬ljit Nõo; ärä enämp `kaegu `taade, pakeme kodo Võn; jää˽sa˽`Kat́re kodu, sü̬ü̬ḱi tegemä Urv; kooliõpetaja kutsuti kodo õks innõ ja kottohn riśtiti Rõu; toonu˽lehese˽kodo inne jaani`päivä, sõ̭ss ma tennü˽vihaʔ Plv; vi̬i̬˽sa no mu˽kodo ka `tervüisi Vas; kodu tulema sünnitama; poegima sii om egäs pääväs kodu tulemen; `lahke (lõhkuge) nüit kõtt täüs, lämit piimäk `putru, lehm on kodu tullu; temäl õhvak olli kodu tullu, `nüsme saanu Krk; lihmäkene tulõ kodu, siss om jo˽hää mi̬i̬ĺ et inemine saa `piimä Har; kodu saama ~ pääsema ~ minema surema Nüüd om ta ometi üits kõrd kodu saanu Trv; temä ärä oma kodu lännu joh, ei tule änäp meie manu Krk; kiä koolõss tu̬u̬ kodo päsess Rõu; ko inemine om jo ar˽koolnuʔ, sis - - üĺdäss vi̬i̬l sedä `mu̬u̬do ka et - - ar om kodo lännüʔ Se; kodu panema vanapiigaks nõiduma tüdrek on kodo `pantud KJn; tüdruk pannass kodu. ma näi ärä tüdrugu, kes olli kodu pant Krk Vrd koduje, koju1

kodu- kodune, kodulähedane; kodustatud kodo`kitsidel on emä`kitsidel on ka mõnel `sarved, mõnel ei õle Lüg; kodoaned on `suured; kodo rottad on maja `permando all Vai; metsmindid pisised `taimed rohu sees - - pole nii `kärme ais üht, kut kodumindil Khk; metspardid on pisemad kut kodupardid. kodupardid vahel nii kenad rasvased; kodurotid, mujale nad εp lähe, kodu `ümber, nende jauks kaśs `ongid Krj; Mets pardist soab kodu pardi `pilkus, pojalt äe tuuakse, tiivad äe raiutakse, nönda vilub äe, liha (ei lähe) `kuskile Pöi; mere`lindute munad on tuimad, ei ole nii magusad ega iäd kui kana ja kodupardi munad on Var; (nastikust) vist need `koltse `lõugega ju, mis ei arvata nii mürgised olevad, et need oo kodu ussid; metstui lennäb ja laalab nagu kodutui Tõs; Kodotui, nied ljõnnud ond vähä `aega `Kihnus oln Khn; põldiir, eks see ole põllu pääl ja tuas on koduiir Hag; melekal on kõvem ääl kui kodu tuvil Sim; koduani on `veikemb ja metsa ani on suuremb vähä Iis; minä tiän kodoelod ja tü̬ü̬elod, egä ma eeläne en õle; õvve aiade `sisse tieväd kodokuredele pesäd, su̬u̬red rattad; tõesed kodopaŕdid, tõesed metspaŕdid Kod; peris koduiiŕ om vesi aĺl; mea käisi külän periss kodu rõõvastege; kodu tü̬ü̬, söögi tegemine, kodu talituss Krk; kodutallituss tallite, kos ma nurme `pääle saa minnä; ma olli lennu pääl, kodutü̬ü̬ om `juśtku ärä unetet Hel; kodu ain om vi̬i̬l, muud ei ole enämb tetä; kodu elu `oĺli minu oolen, mina siss talliti Ran; Ega kodu paŕts ei lendä temäl vist tu tagupuul vajotap maha; tuhveldab sääl ratta man, määrib ärä kõ̭ik, `pannu `endäle kodu`rõiva `sälgä; Arri käip tühü ja mia `talta ikke kodu`taltuse; kes iki oma koduelu tahap kõrran oeda, tu̬u̬ ei saa vallaametin olla; ega kodutü̬ü̬l jakku ei ole, ja `kuhja ei saa konagi kodu tü̬ü̬st Nõo; `varblanõ om kodutsirk Ote; mõtskitsõʔ ja kodokitsõ˽ka omma Kan; kodupaŕts kotust kohegi ei `linda, vahel lätt `su̬u̬ti `oima ja paŕts`haina `sü̬ü̬mä, siss tulõ jälʔ muru pääle tagasi; kodu`hiiri om paĺlu, haina`hiiri om veidümb; ta om meil uma kodupuu, taad või ma raku kona ma˽taha Har; kodu`part́si kutsutass piiĺu piiĺu Rõu; noh nait tiid ega üts, `varblasõ ja, mis nüüd kodo tsirgu umma Plv; siih om puhass elo, a kodoelo [maal] õ̭ks om tõõnõ; kodohaniʔ ja mõtsahańiʔ, katõʔ haniʔ Se