kiunama1`kiunama, da-inf kiunataMärHelKam 1. nuruma, painama mis sa ike `kiunat must, ma‿i taha anda sulHel 2. kiunuma; kiunatama `põrssad `kiunavad `aedesMär; kui obõsõ `kaklese, sis kah `kiunase; obõnõ `kiunass, kui võõrass mi̬i̬ss putussKamVrdkiunima