kiperdamakiperdamaKhkKaaEmmReiKseVarTor, kipperdam(m)aLüg(-dämä) Jõh, kipõrdammaRõu 1.kibelema, (ära) kippuma; nihelema, siplema, väänlema laps kipperdab `mennä Lüg; `Ütläsin küll, et `õlga nüüd, mis te kipperdata, ega sie kodu põlema lähäJõh; kerp kallal, laps ei saa rahu, laps kiperdabKhk; Kiperdad na kut seliti prussakEmm; Maga vagusi, ää kiperdaRei; ta nagu uśs kiperdab maasKse; mõni kiperdab alles, väänib, ing veel sehes (ussist); kiperdab, kui ta akkab suremaVar; lat́s kipõrdas kui vaagõĺRõu || rahutu olema, muretsema Rikka süda on varanduse `külles, kipperdab kerikuskiLüg || viitama see `saani nii kiperdab, `vaatke, mis tal viga onReiVrdkiberdama, kipeldama 2.midagi vaevaliselt tegema, viletsalt elama piän kipperdamma läbi ajada; Üks`ainike tuba õli, a sääl me kipperdäsimäLüg; teine kiperdab oma elupäevad `näĺgasKse; ei saa edasi oma `tööga, kiperdavad sial kallal `piale; kiperdame sii `piäle nii kuidas saame, `vaene elu ooVar; kiperdab `aige `jalgega edasiTor