katsatamakatsa|tam(m)aSan(-teme), V(-tõmmõKrl), kat́sa|tamaHää, kadsa-TrvHel/-teme/ VõnKamOteV(-tõmmõKrl) a.kädistama (haraka häälitsusest) arak kadsates, ei tää mis ta näge, tule elu oonete lähiksesTrv; ku arak kadsatess aia `saiban, kos pu̬u̬l and om, säält tuvvass `käskuHel; külä kubijass tulõ, harak kadsatass joVõn; harak innest hummugu katsat́, tiiä˽mia `ti̬i̬dmist tõiUrv; harak kadsatass, küläline tulõPlv || (rohutirtsu häälest) hainakadsak, vaest kadsatass haina śeehSe || (naishäälest) naasõ˽katsateseUrvb.hurjutama, (pahaselt) manitsema, tagant sundima Ku sa `lapsi tagasi kat́satasid, `öeldi: suru iḱki `lapsi tagasi, kõigest `sańtusest `i̬i̬mal; Si̬i̬ on niisamma kui kantseldamine, et õpeta, kat́sata, vaata järel, et korralikud on, `lapsi vaja kat́satadaHääVrdkaatsatama, kädsatama