kartus1`kartu|s g -seR (g -sseLüg) JämKhkKaaVllPöiMuhReiMarMärKseTõsTorHääSaasporK, IisTrmHls, -ss g -seTrv; kartussPuhhirm, pelgus se tuleb `kartusest ja `ehmatusest se `krambi`aigusJõh; mool pole `kartust midagid, küll ma oma asjaga `valmis saaJäm; `kartuseta inimene, täma äi `kohku `kuskilt tagasiKhk; teitel põle `kartust siis ühegi asja juuresMuh; ikke `kartuse vaim on inimese sees, ikke `vaatad tagasi, kui pime on jaMar; nägu üks `kartus `oĺli si̬i̬s, et laev ukka lähebHää; süda `kartust täisRis; nüid ei ole änam nisukse aśja jures `kartust, aga ennem inimesed `kartsid `kaŋgesti - - neid `nõidasiHag; see mud́u tühi `kartus, see põle kedagi `ühtiJuu; `kartus tuleb kätteKos; vie `kartus, kardab kui vette peab menemaVJg; `kartuse värinTrm; suure `kartusega läks alati `mõisaPlt || hädaohtlik, kardetav siis on `kartus sii `käiaRei; seal on `kartus käiaVJgVrdkardus, kart