kaldama`kaldama, kallataMihHääSaaIVileL(-me, -te, -deM; da-inf -daʔ V; -mõKrl), `kald(a)ma, kaldaSaLäKärKaaHi(da-inf `kaldaJämRei) 1. a. valama, kallama `kaltka too vee `sönna `sisseJäm; ma `kaltsi solgi `sönna `toori; raand on tühjaks `kaltud; kas selle vöib `siale kaldaKhk; toor, kus vesi `sisse `kaltiKaa; `kaltsi pääld mahaEmm; Vanaema `kaldis `kardulid ää (kartulite pealt vee) Rei; Ma `kaldasi `viina klaasi `sisseHää; kaldas `koŕviga `piäle kartulidKod; klopi muna piimaga segamini, `kaldad `päälePal; `kalda vesi pangist `väĺläTrv; `kalda sü̬ü̬ḱ paast äräKrk; piim piap kroosi `sisse `kaldamaNõo; `kalda vesi mahaSan; kaldas vi̬i̬ anomast `välläVasb. kõvasti sadama üsna kallab `vihma maha, `räästad `kaldvad üsna vett Khk; rage vesi oli, mis ta maha `kaldasKaa; nõnda kui kapaga `kaldab ülevaltSaa; nagu `kaldama akas vihimäKod; `vihma `kaldap ku oa varrestTrv; nüit `kaldass ku pangige mahaKrk; küll `kaldab `vihma mahaOtec. voolama, valguma, jooksma `räästad `kaldvad üsna vett, jögi üsna kallab joostaKhk; viimäde akanu nõna verd `vällä `kaldameKrkd. kastma kas sa kapsta `lu̬u̬mi oled kallanu kahOtee.figjooma nüid kallass `sisse üits kõ̭ik mes `olli, nigu raha sai, nii jõi maha; viin ei ole mitte joogi jaoss, et sa täis `kaldad `endäNõof. (metallivalust) siatinast kuulid olid, said `vormide sihes kalledudJäm; kui vask sula on, siis piab ruttu `kaldmaKhk 2. a. kalduma, kallak olema `kaldaja maa, `keskelt on `kõrge ja kaks `otsa `kaldavad, madaladVil; om küll ää maa, `kaldab `allaKrk; tasanõ maa, ta kohegi poolõ ei `kaldaʔRõu || sa `käiasid vikati na ää, et tera `kaldab juba (tera on liiga õhuke, lööb serva ette) Mih || millegi kasuks otsustama `naatass `kaldamma PetseŕeheSeb. kallutama, ümber lükkama regi `kalti - - `ümberRei; `kalda nõu ümmer Krk; `kalda `ku̬u̬rma `ümbreSeVrdkallahhama 3.figkeerama, pöörama, pööritama pεε kallab nii väga, - - süda on nii sańt, kallab sihes; kui sihest sedavisi kolistab, siis `eetasse: kallab sihes nda‿t suur kolin ülalKhk