[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Leitud 1 artikkel

kahmima `kahmima Khk Pöi Rei Mar Mär PJg Hää Juu Kos Amb Lai Plt KJn, -me Hls San, `kah́me Krk Hel, `kahm(m)a Rõu, (ma) kahmi(n)
1. kahmama; võtma; ahnitsema mis sa kahmid siit teiste eest; `kahmis einad puhas oma süle Khk; sa kahmid omale nii `palju Rei; ta on `kahminu kõik ära `süia Hää; üht `aśja võtan vähä, siis kahmin vähä, kui paelu `aśju on, siis `kahman; mis sa mu põlve `otsa kahmid; `kahmisin `riided `kaenlasse Juu; kui tahab teise kääst `liiga `inda, [siis öeldakse] mis sa nii paĺlu kahmid Lai; kahmib `taskud täis; kahmib kõik enese ette teeśtele ei jää kedagi Plt; neve `kahmisive egasugust `kraami Hls; `kah́mge kokku puha, mis te kätte `saade; ni̬i̬ `seantse `kah́mjase, ni̬i̬ ei ole `õige inimese; jalg avvan ja tõine avva veere pääl, aga ta kahmip iki egät ütte kokku, varandust Krk; Kül˽taa Ann um üt́s võhl, kõ̭iḱ ubina˽timä `kah́msõ hinele rüppü Rõu || ruttama [ta] `Kahmsõ ka˽`Rõugu poolõ Rõu
2. varastama; näppama ta om siin `kahmen käünü; sääl olli viĺlä koti, mis na omal ärä `kahmsiv; kahmiv iki, omal võtav: tetäss pooleteräkest Krk
Vrd kähmima

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur