kahmima`kahmimaKhkPöiReiMarMärPJgHääJuuKosAmbLaiPltKJn, -meHlsSan, `kah́meKrkHel, `kahm(m)aRõu, (ma) kahmi(n) 1. kahmama; võtma; ahnitsema mis sa kahmid siit teiste eest; `kahmis einad puhas oma süleKhk; sa kahmid omale nii `paljuRei; ta on `kahminu kõik ära `süiaHää; üht `aśja võtan vähä, siis kahmin vähä, kui paelu `aśju on, siis `kahman; mis sa mu põlve `otsa kahmid; `kahmisin `riided `kaenlasseJuu; kui tahab teise kääst `liiga `inda, [siis öeldakse] mis sa nii paĺlu kahmidLai; kahmib `taskud täis; kahmib kõik enese ette teeśtele ei jää kedagiPlt; neve `kahmisive egasugust `kraamiHls; `kah́mge kokku puha, mis te kätte `saade; ni̬i̬ `seantse `kah́mjase, ni̬i̬ ei ole `õige inimese; jalg avvan ja tõine avva veere pääl, aga ta kahmip iki egät ütte kokku, varandustKrk; Kül˽taa Ann um üt́s võhl, kõ̭iḱ ubina˽timä `kah́msõ hinele rüppüRõu || ruttama [ta] `Kahmsõ ka˽`Rõugu poolõRõu 2. varastama; näppama ta om siin `kahmen käünü; sääl olli viĺlä koti, mis na omal ärä `kahmsiv; kahmiv iki, omal võtav: tetäss pooleteräkestKrk Vrdkähmima