kaabu n, g kaa|bu sporeP(-boKulRis; -oa- Ha, kua-KodPlt), MTLäSanV(-boPlv; -buʔSe); `kaa|buR(-boVai) [meeste] pehme (vilt)kübar; veekindlast riidest vihmamüts `ennemast õlid `kõrged `kaabud, `üieti `pistong ja toro kübarJõh; [vihma] kaabu ojab kaela vahe kuevaksMuh; sui kaabudTor; Juhanil olid vana `moodi kintspüksid `jalgas ja kańdiline laia `laega koabu piasKos; `enne olid mustad kaabud, suured `kõrged nagu kernudJMd; kaabupesa, kaabu põhiVJg; ma lassi kodada õlitse (õlgedest) kaabu, suvel om õline kaabu ääNõo; kaabusit teiväʔ esi, paksuʔ olliʔ, villaʔ är paksuss vanutõt, mustaʔ olliʔ inämbest kõ̭iḱ, nü̬ü̬r oĺ pääl, et muido vinüss laḱkaKan; kaabuʔ, `korgõ perägaʔ, sääntse kańdiliseʔ, veere lajaʔSe || sõim kaabu sa olt, muud midägi (saamatust inimesest) Urv || fig kaba, puu langetamisel tüüka külge jäänud kild Kellele sa kaabu jätsid, sae mahaTürVrdkaap1