inimesekenedem < inimene 1.inimene no me‿sä täst tapid, lasnu inimesekesel elädäRan; tu̬u̬ esä `olli kehv inimesekeneNõo; kas lähük̀õrral ei olõ˽mõ̭nd inemisekeist, kes sinno avitasiʔRõu; [ta] möi ütele vanalõ inemisekesele tu̬u̬ pero hobõsõ VasVrdinemiiskäne 2.(välj imestust, ehmatust) tu̬u̬ löönu ike katte kätt kokku, et või õnnistegijä inimesekest! küll om ull inimeneNõo; kulla inemisekene kellele tiä `ütless, tä om jo üt́sindäKan