inarinarKhkMusVllMuhEmmHääKuuKsporJä, KadLaiPltPil, -|asMarKhn/jõ-/ PJgHääHagPeeKoeSJn, g -a; pl hinara Rõu; ppl inaraidJõe 1.ahõre, õhuke; kulunud kui verk vanaks lähäb - - siis on tal inaraid `silmi mis on `pienikesedJõe; kampsuni küinasnukid ka inaradKhk; püksi perse o nii inaraks kulund, ät vaada läbiMus; Sie (riie) on ju päris inarKuuK; Tal põle mitte inarast ilpu ümmer kaela KoeVrdinarane, inarik 2.sõhuke või kulunud riie; räbal; pisike tükk, riba nee päti tallad ep kinnita `kuigid kaua, nee oo muidu ühed inarad; üks naha inar (vilets nahk; nahaäär) Muh; Püksipölved on nii öhuseks kulund nat inarEmm; suurd inarad ja narakad reppovad sabasMar; vana võrgu jõnarasKhn; Poe `jälle oma inaratesseHää; vanad inarad on viel järele `pükstestHag; `riide inarad on muas, rätsep oliJMd; `ühte inarastki ei andPee; Selle inaraga paras sõrme siduda, mis kleidi riie see onPil; ta on nõnna ära kulund kui üks inaras; ei tal põle `ilpu inart `seĺga pannaSJn; Hinara umma sügüsel elaja tapmise aigu lihalõikuhn peenükese soonõhinarakõsõ Rõu || nao suur inaras (kaltsakas) lasebsiiMar