ilutuilutuSaaKod, g -maVNgTorHääKos, ilutuJuuKJn; n, g iloduVId(n -doʔ, -duʔ; g -do, -tu) 1.(välimuselt, kõlalt) ebameeldiv; inetu, näotu sel one ilutumad `ilbud `ümberVNg; üks va ilutu asi, mis sellest siin kõigi nähä `peetäkseJuu; ilutu [inimene] - - kas `rõuged `riknud näo äräKod; näost väega iloduʔRõu; `väega iloduʔ tüü; om iks ilosampa ja ilotumpa ja niisa·ma inemiseʔ õ̭ks näo poolõst (mustlastest) Vas; `valgõ hopõń om kõ̭kõ ilotup ku tä om sitatõt; kahr aja jorro, säänest ilotut; õgass mul hoora lat́s olõ õiʔ, õt ni ilodu nime pantSe 2.(moraalselt) a.ebasünnis, kohatu Maʔ pei tuud teko niguʔ ilotuss; ega kõrd naardaʔ om ilodoʔ; tu̬u̬ om üt́s `horlobi, kiä suust `vällä aja ilotot juttoVas; `Tüt́rik lät́s istõlõ [töö ühes] - - Ilma tööldä oĺl ilodo ollaʔSeb.häbi, piinlik kas sul iloduʔ ei olõʔ nii kõnõldaʔRõu; timä nigu pilgaśs noid, noil sai ka `väega ilodu; ku tõõnõ häpe saa – mul sai `väega ilodoʔVas; kuiss sul ilodukiʔ olõ õiʔSe Vrdilõtu 3.halb, paha Oh sa ilutu(häbematu) poiss Saa; lińdseldäʔ om õks ilodu `sõitaʔSe