[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

igav igav hv R, eP, -a Hlj(rhvl) VNg SaLä Kaa hv Pöi, Rei, g -a; igab Vig Mih Aud Vän, g -a Mar; iḱav g iǵava Lei; igäv Kuu Lüg Vai(n -ä) Tõs Khn Kod KJn M(n -e Krk) Ran(iǵ-) Nõo; ikäv (iḱ-) T(ikkäv Rõn) V(-v́), g igävä (iǵ-), g -e Krk San Krl; igäb Vig Juu, g -ä Mar
I. a
1. üksluine, vahelduseta, igavust tekitav; tüütu Igäv on aig `uotajal Kuu; aig läheb igäväst - - kui ei õle tüöd Lüg; mool akkas päris igav sääl `vahtides Khk; nii petk igav tee oli `menna Rei; meks mool põle igäb üksibäni sii kodo `estodes Mar; Sie pidu olõskid suurõm asi, igävä `võitu oli Khn; aeg lähäb ikke naa igavase Aud; mis sa nende igavate sõnadega ennastki piäks `piinämä Juu; tulin `vaatama, kas leeväl aeg igäv [ahjus küpseda]; küll oo kua igäv elo, kui ei sua kõnelda Kod; üit́s sü̬ü̬ḱ lää ka igävess Krk; obesel ka lasila man ikäv saesta Nõo; kos siss `aiga oĺl vi̬i̬l iḱäv ollaʔ! kõ̭ik kotussõ˽tüüt täüś San; Naa vana˽päävä omma iǵävä˽pääväʔ Urv; taa pańd üt́sindä igäväss (tundus igavana) Har
2. aeglane; aeganõudev, aeglaselt edenev nie puud on igäväd polema Kuu; mis köva puu on, see on nii igava pölema Khk; see (pastlapaar) ühna va igäb paar `keskoda `jalgas Mar; valemega oli igäb tehä [vorsti] Vig; jah, kui igav tüe sie oli [sirbiga rukkilõikus] JJn; siss tooress vili on igav jahvatata Äks; inimese lu̬u̬m om igäv kasume Krk; se‿m küll üit́s iḱäv tüü, seo `kitskmine San; taa vana igävä `tü̬ü̬gäʔ inemine; puu igävä kasugõ Har; kiŕälist kangast ikäv kutaʔ Plv; Ikäv ku kiisa `süümine; `ti̬i̬ndrel jo igävämp jo päiv [oodates] Räp
3. hirmus; halb, paha - Sa Vig Krl Rõu Täna oo nii igav ilm, sajab vihma ning tormab tuult; `linnas oli igava, äi sääl äi `aita [elada] Kaa; suine aeg, [kuid] loomad `lautas, see on ikka igav küll Krj; nii igav on siis `käia kui `ussisi `metsas; tema (uss) on ikka üks igav loom; `tapmise töö nii igav, `irmus mo eest; nii igava `moega see `surnu aid `olle [põuaga] Vll; kui üsna ilma [pensionita], siis oo väga igab Vig; mul um `väega iḱäv mõtsahn ollaʔ perähn `päivä Rõu
4. vajaka, puudu(s); (taga) igatsev, kurb nüüd `ongi mul last igäv Kuu; Meesta illala igava rhvl Hlj; `pruudil one igava `peigumehest VNg; mul on sinuda ~ sinust igäv Lüg; mool on nenda igava sest lapsest Jäm; siis mul jääb igav teist Ann; eks täl õle sinuda igäv Kod; ku vanaesä ärä `ku̬u̬li, siss vanaemäl `olli ikäv; penil `olli ikäv `võ̭õ̭ran paegan `olla Nõo
5. igivana; igavene meie koht on olnud järve põhi. vanast igäväl aal KJn; ta kõnel, et nüid om joba vana ja oodab sedä igävät elu ti̬i̬d ette Ran; eloss igäväss (igaveseks) lei är `hambaʔ Se; ä˽lät́s jo igäväle `ilma (suri) Lut
II. s
1. igavus kevade `aksid juba linnud nii `kangest `laulma - - pole mette igavad olnd Khk; Niid tuleb jälle see pümeaeg peele, vaada et kas igava vetab ää Kaa; Käis eile `öhta sii, ädaldas et igav akkand kodu kallale toppima Pöi; et täl ei õle paĺju igäväd ega `vaeva Kod
2. igatsus mul on igav teda taga VJg; mul on igav sõbra järele Trm; eläjäl one igäv `tõisi taga Kod
3. tont seal oo igavad `nähtud Pöi