[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

heikõl(l)õma `heikõl(l)õma Urv Rõu(-elemä) Vas Se edvistama; vallatama; kergemeelselt või rumalasti käituma näet, naa latsõ muudku `heikõllõsõ, ei lasõ˽kõnõlda kah; `heikeless, kui `kerge jutuga kõnõlass - - inämbidi noorõʔ inemiseʔ `heikeleseʔ Rõu; ku kiä `veiga vallalinõ `veiga `kargõlõss, tuud üĺdäss kago no `heikõlõss tah; `heikõllaʔ sa ḱulʔ mõistat Se Vrd haikõl(l)õma, heiklema