[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

1. a. (suurem) auk, koobas; süvend, lohk, nõgu (peam maapinnas) Pikk aud `põllu sies, `jusku maa õless `sisse `langend Lüg; kivid lahuti, suured kaaluti avvas `väĺlä Ran; palanuisi `audõ oĺl [Kuresoo] nii täüs, et rukõ vitäʔ es saaʔ Võn; vanast `oĺli ütsi palutedu, kaevetu suure avva maa `siśse Ote; ti̬i̬ `audu täüs Krl; lohetsõid kaevõti väidsega, ku haud [sees] oĺl, siss nakati ilastamma Har; ku pümme lätt pümehhele ti̬i̬d juhatama, sõ̭ss satasõ mõlõmba `hauda Rõu; ähn tsaga havva [puu sisse] Plv; Tõõsõlõ `hauda kaivat, esi `sisse satat Vas || (silmadest) `väega auvan silmäʔ mõ̭nõl vanal; silmäʔ ommaʔ `auda jäänü Krl; siĺmäʔ `hauda sadanuʔ – hobõzõl – vanal kuul `sündünüʔ Lut b. kartulikoobas – T V `kartuli omma ärä `si̬i̬dunuva havvan Ote; vii na ubina sinnaʔ `vaĺmide kaavõtudõ `hauda Har; maa ubinde aua Lei c. linaligu kel oo [linad] sitast `maetud, siss virutad need matust `auda ja akka jälle uieste `matma Vig; lina ammutadas argiga avvast `vällä Ote; Nu ku hauan ka‿ks hää vesi oĺl, siss sai sääl ka `valgõʔ, mud́u `oĺli hauan linaʔ õks ahembõʔ Har d. kolle, lee aud kutsuti, `keetsime aada piäl ahju rinna all; süded one aada siden, kõdan one kividess aud, moete `tallad ise süte siden Kod; auva pial `kiitsid; rehetua `auda tõmma tuhk Pal

2. võrendik, sügav koht (veekogus) Kaber`nieme mihed olite siin `meie ligidel `aua pääl `kammila `vergul Jõe; Malu`hauda `maksab `vaeva, `Leete `hauda `andab `leibä Kuu; Siin jões on `põhjata kõht, aud Lüg; aua rinna `peale panime võrgu ette Vän; `veśki `tammede `juures vesi sööb `sinna auad Kos; ojas on sihuke sügab koht, `mustab kohe ja `kangeste küĺm vesi, `üitakse aud Pil; uja olli matal, `auda (sügavate aukudega) Ote; püüdmise kottal om sääne haud, sinnä saistass kala Se

3. a. matmiskoht, surnuhaud; kalm; kääbas, hauaküngas laseme `surne `auda Lüg; Sie tahab küll oma `suure varanduse `auda `kaasa `viia IisR; nende aud meres Khk; Löidis omal märja oua (uppus) Emm; [kui põld keskelt tühjaks jääb, öeld] selle `aasta sureb üks inimene sealt perest ää, aua jago maad tühäks jäänd Mar; aua kelbas (haua äär, kallas) Vig; tänan paraè·gust oma isa aua `põhja Vän; käisin `surnu`aedas aua peal Juu; `nuorigi mehi `Assamas ja Kullengas ja kõik `viet́i auale ja augule (said surma) VMr; `audasid tegema ([surnuaial] haudu korrastama) Trm; ma pia üits päe mineme `audu `säädme Krk; serände inime oless kulunu elusald `õkva `auda visata; sa aad mu elusald `auda (tülist); kes `naaru `peĺgäp, tu̬u̬ `pi̬i̬ru `koolep, pussuga `peetass `peie, `aesuga `aetass `auda Nõo; kõ̭iḱ pandass üt́skõrd `hauda Rõu; elläi lõṕpi arʔ, `aet́i `hauda; `ku̬u̬ĺja matõtass, `aetass haud kinni, maa pää́le, saa ḱääbäss Se || piltl ta on üsna oua äärel (suremas) Rei; nää Ploom `sõitis siit möödä, `ootas `auda juba (oli suremas) Mar; avva veere pääl (enne surma) saat targass, aga siss om `iĺdä Ran; hauas (haua põhjas) surnud; maha maetud vanamad oo aava `põhjas; kaks last makavad `audas Muh; juba se `külmes `audas Vän; tütär om `avvan Nõo; hauda minema surema Vanad inimesed läksid köik `tervte ammastega `auda Pöi; läks lapsega tükkis `auda (suri rasedana) Kse; mi̬i̬s läits `auda, naesel `oĺli nii kahju kui `oitku Ran; kõ̭gõ uma keelega lää `hauda Vas; hauda (~ hauale) viima 1. (maha) matma ei lahe `surnud `audagi viia, mutku tülitsevad ja `taplevad Pal; mina oless `auda `viidu, oless `pehmit `pei˛it `saanu Rõn 2. surmama, tapma See suur töö `ahnus ta enne `aegu `auda viis Pöi; mu `mõistus on `niuke tömp, ma olen nii sarnane, ta kipub ikke auale mind `viima Ann; si̬i̬ `haiguss om paĺlu inemiisi `hauda vi̬i̬nüʔ Har; hauda ristima kiriklikult matma – Hi `auda restidagse. öpetaja restib: mollast oled sa `vöedod ja mollags pead `saama Käi b. rahvapäraseid väljendeid Närib veel `aua `pohjastki `toise üles (surnust halba rääkima); Ei lase toist `auaski rahul `olla (id); Küll haud parandab (parandamatust haigusest) Hlj; [mehel] `varbad `audas veel soojad, aga naine lööb juba `litsi Mus; Tunneb aua aisu (on vana) Pha | Eks `auass ole aig `puhkada Kuu; `Auvas `aiga magada küll Lüg | Minu suu on `nindagu aud (ei räägi edasi) Kuu; Vaikne nagu haudas Vig; küla oli nii kui `surnu aud `vaikne Aud; Kole ku haud (tühjast hoonest) Trv; kõik jäevä kõrraga vakka nigu aud Nõo | ega teine saa teise aua `kohta `täita, igaüks piab ikke ise oma `auda minema JJn; Ega üt́s täüt uma havva; astu õiʔ üt́ski üle uma havva õiʔ Rõu | (haiglaselt kõhnast inimesest) nagu avvass `väĺja tullud Kod; juśt ku avvast tõusnu Krk | Surm läheb üle aua (kui tahtmatu värin üle ihu käib) Tõs; surm läits üle avva, mõõt́ `auda, kas om paras tulla juba, värist minnu Ote | Kes isa ehk ema lööb, selle käsi kasvab välja Krj; muilõ `hauda kaivat, es‿`sisse satat, `hindä päält võtaʔ mõõd́i (salasepitsusete tegijat) Se; havva veere pääl jalaʔ (rasedast 6 nädalat enne sünnitamist) Lut; (teine, üks) jalg hauas, teine (haua)/ääre peal (~ äärel) ~ kaldal (~ kalda peal) ~ pardal ~ kaelas ~ veere peal ~ perve peal vana, suremas Omal juba jalg `auas, `tõine `aua `kaldal, aga `tõised inimised on ikke `ambas Jõh; see nii vana, jalg aavas, teine aava äärel Khk; vaŕsi jalg aadan, tõene `kaldal Kod; tige ku vana końg, et tal küll jalg avvan ja tõine veere pääl Krk; joʔ jalg havvahn, tõõnõ um jo kah veere pääl Rõu | meie ema on küll ühe jalaga `audes, teesega aua ääre peal Vän