esäkenedem < esä 1. isake pai esäkene ärʔ lü̬ü̬San; mu esäkene oĺl jo rinnust vigalineHar; esäkene löögu‿i mulleSeVrdesäkäne 2. (hüüatustes) oi sa pühäne esäkene, oless ma ihust eńgest `mõistnu aemataNõo; sa `taivane esäkene ma ehmati nii ärä õkvalt etKodT; oh `taivane esäkene, taa jõud no taad kõ̭kkõ är˽süvväʔUrvVrdessäkene