MORFOLOOGIATÜVEVAHELDUSEDLõpuvaheldusM40Käändsõna lõpumuutus
Käändsõnade tavalisim lõpumuutus on muutuse 0 → V alaliik 0 → i, mis toimub enamikus konsonantlõpulistes sõnades, kui sõna ei lõpe morfoloogiliselt olulise tuletusliitega, nt `siil : siili, kanal : kanali, `album : `albumi. Lõpumuutus 0 → e on peamiselt /(V)s/-sõnade lõpumuutus. Seda muutust kasutavad s-lõpulised uuemad laensõnad ning eesti omasõnad, milles s kuulub tuletusliitesse, nt termos : termose, `gloobus : `gloobuse, pimedus : pimeduse, kannatlikkus : kannatlikkuse. Lõpumuutus 0 → a iseloomustab eeskätt v- ja tav-kesksõnu ning m-lõpulisi võrdlusvorme, nt elav : elava, parem : parema. Lõpumuutuse 0 → V alaliike 0 → u ja 0 → a ja 0 → e kasutavad siiski ka mõned tavalised konsonantlõpulised sõnad, nt `juust : juustu, `sai : saia, kevad : kevade. Muutus 0 → se iseloomustab /ke/-liitelisi sõnu, nt tilluke : tillukese. Muutus 0 → da iseloomustab kole-tüüpi /2 I e/-omadussõnu, nt pime : pimeda, tore : toreda, samamoodi käitub ka üks nimisõna: hõbe : hõbeda. Muutus 0 → me iseloomustab paarikümmet /2 I e/-nimisõna (habe-tüüp), nt ige : igeme, säde : sädeme, sama muutusega on ka üks a-lõpuline sõna: süda : südame. Muutus ne → se iseloomustab /ne/-liitelisi sõnu (ka neid, mille liites ne-le veel midagi eelneb), nt inimene : inimese, `raudne : `raudse, tallinlane : tallinlase, marjuline : marjulise. Sõnadel, milles liitele ne eelneb vokaal (/(V)ne/-sõnadel), on sealjuures olemas ka lühenenud muutetüvi, nt inimene : inimese : inimes/t. Sõnadel, milles liitele ne eelneb konsonant (/(C)ne/-sõnadel), lühenenud muutetüve pole, vrd `raudne : `raudse : `raudse/t. Muutusel VC → CV võib olla mitu erinevat kuju. Tavalisimad on muutused el → li ja er → ri, mis iseloomustavad enamikku /2 III el, er/-sõnu, nt `kringel : `kringli, `märter : `märtri. Kirjapildis võib selle lõpumuutusega kaasneda ka kahekordse konsonandi asendumine (tekkinud konsonantühendis) ühe konsonandiga, nt `kimmel : `kimli, `snepper : `snepri. Muutusel VC → CV on teisigi kujusid. Peale /2 III el, er/-sõnade kasutavad seda muutust ka üksikud muulõpulised kahesilbilised kolmandavältelised sõnad ning sõber- ja armas-tüüpi sõnad, nt `tähtis : `tähtsa, `kuulus : `kuulsa, puder : pudru, sõber : sõbra, armas : `armsa. Muutus V → me iseloomustab pääse-tüüpi sõnu, nt pääse : `pääsme, mähe : `mähkme, juhe : `juhtme, koole : `koolme, võti : `võtme. Muutus i → jV iseloomustab nali-tüüpi sõnu, nt nali : nalja, mari : marja, ahi : ahju. Muutuse V1 → V2 olulisim kuju on e → i ning see iseloomustab nimi-, tuli- ja lagi-tüüpi sõnu, nt nimi : nime, tuli : tule, lagi : `lae (: mäge). Muutus s → nda iseloomustab /s/-liitelisi järgarve, nt kolmas : kolmanda. Muutus s → 0 iseloomustab /kas, jas/-liitelisi sõnu, nt naljakas : naljaka, `siidjas : `siidja. Sama muutust kasutavad ka ratas-tüüpi sõnad ja mõned /2 I~II s/-erandsõnad, nt ratas : `ratta, lammas : `lamba, hüljes : `hülge, kallis : `kalli, kohus : `kohtu. Muutus d → 0 iseloomustab /nud ja tud~dud/-kesksõnu, nt `loetud : `loetu. (Kuna mineviku kesksõnad käänduvad ainult kindlatel tingimustel -- M79 --, siis pole nendega tavaliselt arvandmete esinemisel arvestatud; tabeli arv 15 640 kajastab kõigi käsiraamatu koostamisel abiks olnud arvutivariandis esinevate pöördsõnade isikulise ja umbisikulise tegumoe kesksõnade arvu.) Üksiksõnuti esineb käändsõnade muutmisel muidki lõpumuutuse liike, nt `juus : `juukse, põli : põlve, `soe : sooja, kurat : kuradi, paras : paraja. Kuigi üksikud lõpumuutuse liigid iseloomustavad kindlaid muuttüüpe, ei määra lõpumuutuse liik sõna tüübikuuluvust (vt M115). |