MORFOLOOGIA

MORFOLOOGILISED KATEGOORIAD

Pöördsõna

M79

Mineviku kesksõna

Mineviku kesksõna väljendab omadust või seisundit, mis on tekkinud või tekitatud suhtelises minevikus. Nt Päike oli äsja loojunud. Võib-olla jätab Mari kirjutatud kirja siiski saatmata.

Mineviku kesksõna on sõnaliigilt kaheplaaniline. Ta võib käituda nagu tegusõna ja esineda lauses:

  1. öeldisena, moodustades koos abiverbiga olema liivorme, nt Jüri on palju ringi reisinud.
Teisalt võib mineviku kesksõna nagu oleviku kesksõnagi käituda nagu omadussõna ning esineda lauses:
  1. täiendina, nt Kirjutatud kiri jäigi saatmata;
  2. öeldistäitena, nt Tee on sillutatud;
  3. seisundimäärusena, nt Murest murtuna tormas Mari tuppa.

Pöördsõna liitvormi osana saavad ka sihitute verbide mineviku kesksõnad esineda umbisikulises tegumoes, nt Nüüd on juba küllalt lobisetud.

Eestäiendina mineviku kesksõna käände- ja arvukategooriaga ei seondu, st ei ühildu oma põhjaga. Järeltäiendina esinev mineviku kesksõna aga ühildub oma põhjaga käändes ja arvus. Vrd Nendelt hallipäistelt ja paljunäinud meestelt on mõndagi õppida -- Nendelt meestelt, hallipäistelt ja paljunäinutelt, on mõndagi õppida.

Mineviku kesksõna tunnus avaldub formatiivina, mis peale mineviku ja kesksõna tähenduse kajastab ka tegumoodi. Isikulises tegumoes on mineviku kesksõna formatiiv nud, nt ela/nud, haka/nud, käi/nud. Umbisikulises tegumoes on mineviku kesksõna formatiiv sõnatüübist olenavalt kas tud või dud, nt ela/tud, haka/tud, `käi/dud (vt M84).

Mineviku kesksõna tegumoevorme võib käsitleda ka eri kesksõnadena ja rääkida nud-kesksõnast ja tud-kesksõnast.