Johannes Gutslaffi Vana Testamendi tõlge (1648?–1656?)

Urvaste pastor Johannes Gutslaff (?–1657) on eesti kirjakeele ajaloos tuntud eeskätt 1648. aastal ilmunud esimese lõunaeesti keele grammatika autorina (Lepajõe 1998). Pole teada, millal Gutslaff täpselt Vana Testamenti eesti keelde tõlkima asus, kuid tõenäoselt tegi ta seda üksi ja omal algatusel. 1648. aasta maiks oli tal kaks esimest Moosese raamatut tõlgitud, nagu on lugeda tema kirjast Rootsi riigikantslerile, milles ta teatab, et tal on kavas tõlkida kogu Piibel eesti keelde, ning palub, et riik võtaks Piibli tõlkimise ja kirjastamise kulud enda kanda. Sama aasta augustis mainib ta oma grammatika eessõnas kavatsust 1. Moosese raamat prooviks trükis välja anda. (Tering 1979) Kui kaugele J. Gutslaff oma tõlketööga jõudis, enne kui ta 1656. aastal sõjamöllu eest Tallinnasse põgenes ja siin järgmisel aastal katku suri, ei ole teada. Kaudsetel andmetel ulatus valmis käsikiri Jeremija raamatuni ning 18. sajandi alguses oli ühe piiblitõlkeprojektina kavas võtta põhjaeestikeelse Vana Testamendi tõlke aluseks Gutslaffi tõlge, tõlkides selle lõunaeesti keelest põhjaeesti keelde. Tööga olevatki üsna kaugele jõutud, kuid edasised andmed sellest ettevõtmisest puuduvad. (Sonntag 1817: 30) Tänini säilinud lõunaeestikeelne käsikiri, mille A. Tering on käekirja võrdluse põhjal Gutslaffile omistanud (Tering 1979), katkeb 1. Kuningate raamatu 1. peatüki 33. salmi poole pealt, sisaldades seega veidi rohkem kui ühe kolmandiku Vanast Testamendist (kui apokriivasid mitte arvestada). Käsikirja hoitakse Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolises Arhiivis.

Nagu Gutslaff oma kirjas Rootsi riigikantslerile teatas, oli tal kavas tõlkida algkeeltest, ex fontibus (Tering 1979: 30). Heebrea teksti kasutamist tõestavad säilinud käsikirjas leiduvad lisamärkused, millest suur osa kujutab endast (ladina- või saksakeelseid) selgitusi originaali sõnadele. Osa neist tugineb tõenäoliselt mingitele kirjalikele kommentaariumidele, osa väljendab Gutslaffi isiklikke seisukohti. Senine tõlkeanalüüs näitab, et üldiselt tõlkiski Gutslaff täpset vormilist adekvaatsust taotledes sõna-sõnalt heebrea originaalist, kuid kasutas siiski ka M. Lutheri saksakeelset tõlget (Ross 1997).

Gutslaffi Vana Testamendi tõlke ja tema 1648. aastal ilmunud lõunaeesti keele grammatika omavahelise suhte kohta on avaldatud erinevaid arvamusi. Ühelt poolt on väidetud, et tõlke keel on küll tugevate põhja-eestiliste sugemetega, kuid siiski silmnähtavalt parem kui tema grammatika keel (Saareste 1926). Teisalt on osutatud, et Vana Testamendi tõlkes on Gutslaff rahvakeelest kaugemal, kui võiks oletada grammatikas esitatu põhjal (Peebo 1995:128).

  • Lepajõe 1998 = Marju Lepajõe, Johannes Gutslaffi "Grammatilised vaatlused". – Johannes Gutslaff, Observationes grammaticae circa linguam esthonicam / Grammatilisi vaatlusi eesti keelest. Tõlkinud ja väljaande koostanud Marju Lepajõe. Toimetanud Jaak Peebo. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 10, lk 285–316.
  • Peebo 1995 = Jaak Peebo, Indikatiivi preesensi kolmas pööre Johannes Gutslaffil – Läänemere rahvaste kirjakeelte ajaloost. (Tartu Ülikooli Eesti keele õppetooli toimetised, 1), lk 116-129. Tartu.
  • Ross 1997 = Kristiina Ross, Kahest 17.sajandi teise poole käsikirjalisest piiblitõlkest. - Professor Evald Saagi juubelikogumik. EELK Konsistooriumi Kirjastusosakond, 1997, lk 52-55.
  • Saareste 1926 = Andrus Saareste, Andrus Saareste, Gutsleff (Gutslaff), Johann. – Eesti biograafiline leksikon. Tartu, Loodus 1926-1929 (Akadeemilise Ajaloo-Seltsi toimetused II), lk 115-116.
  • Sonntag 1817 = K. G. Sonntag, Versuch einer Geschichte der lettischen und esthnischen Bibel-Uebersetzungen. Riga. 34 lk.
  • Tering 1979 = Arvo Tering, Lisandusi ja täpsustusi Johannes Gutslaffi kohta. – Keel ja Kirjandus, 1, lk 26–30.