Ülevaade eesti piiblitõlke ajaloost


Sisu:  Sissejuhatus

17. sajandi alguskümnendid: G. Müller, J. Rossihnius, H. Stahl ja hilisemad perikoobiraamatud

17. sajandi keskpaik: piiskop Jheringi algatus, J. Gutslaffi ja H. Gösekeni tõlked

17. sajandi lõpukümnendid: J. Fischeri algatus, isa ja poeg Virginiused, J. Hornung

18. sajandi algus: UT 1715, Piibel 1739

Viidatud kirjandus


Sissejuhatus

Võrreldes ümbritsevate protestantlike rahvastega said eestlased omakeelse pühakirja üsna hilja. Eesti keeles ilmus täielik Piibel trükist esimest korda 1739. aastal, ehkki meie kolmel suuremal luterlikul naabril oli juba 17. sajandi lõpuks olemas vähemalt üks omakeelne piiblitõlge, kahel ka selle revideeritud väljaanne. Kõigi luterlike piiblitõlgete eeskuju, Martin Lutheri pöördeline saksa tõlge ise oli ilmunud veidi rohkem kui 200 aastat varem, 1534. aastal. (Luther täiendas oma tõlget pidevalt ning autoriteetseim tema eluajal ilmunud väljaanne ilmus 1545. aastal.) Meie läänenaabrite rootslaste esmatõlge ilmus 1541 ning revideeritud rootsi tõlge 1618. Soome keeles ilmus Uus Testament esimest korda samuti juba 16. sajandi keskel (1548), esimene soomekeelne täispiibel ilmus siiski alles 1642 ja revideeritud väljaanne 1685. Esimene lätikeelne täispiibel kannab tiitellehel aastat 1689, ehkki tegelikult jõudis ta lugejateni 1694. Piibli kordusväljaandeni jõudsid lätlased samal aastal, mil kogu Piibel ilmus eesti keeles esimest korda trükist.

Eestikeelse piiblitõlke viibimise peamine põhjus oli asjaolu, et sotsiaalpoliitilise ajaloolise arengu tulemusel puudus eestlastel varauusajal omakeelne haritlaskond. Tõlkijateks olid saksa (või rootsi) emakeelega pastorid, kes pidid kõigepealt eesti keele suulises suhtluses omandama ning seejärel tõlkimise käigus arendama välja eesti kirjakeele. Tõlkeprotsessi aeglustas seegi, et eesti keeleala oli jagunenud kahe kirikuvõimu vahel, kusjuures administratiivset jaotust võimendasid tekkiva kirjakeele kaks erinevat kuju. Suurem osa põhjaeestikeelsest alast allus Tallinnas asuvale Eestimaa konsistooriumile, lõunaeestikeelne ala ja ülejäänud osa põhjaeesti keelealast allusid Riias asuvale Liivimaa ülemkonsistooriumile. Kumbki konsistoorium tahtis eestikeelse Piibli väljaandmise au endale, mistõttu selle asemel, et jõudusid ühendada ja Piibel võimalikult ruttu eesti keelde tõlkida, kulutati palju aega ja energiat omavahelisele kemplemisele ning vastaspoole tõlkekatsetuste mahategemisele. Siiski jõuti juba 17. sajandi lõpuks piiblitõlkes küllalt palju ära teha. Kirjalikele tekstinäidetele tuginedes on võimalik käsitleda eesti piiblitõlke saamislugu ligi 140-aastase protsessina alates esimestest säilinud piiblitõlke näidetest Georg Mülleri ajavahemikul 1600–1606 peetud jutlustes kuni täispiibli ilmumiseni 1739.

Esimene ülevaade eesti varasema piiblitõlke ajaloost leidub esimese põhjaeestikeelse Uue Testamendi eessõnas (Gnade und Friede 1715). 19. sajandil ilmus kolm pikemat piiblitõlkimise käiku puudutavat publikatsiooni: Sonntag 1817, Reiman 1889 ja Westling 1893. 20. sajandi esimesel poolel andis täispiibli saamisloost põhjaliku ülevaate selle ilmumise 200. aastapäevaga seoses Rudolf Põldmäe (1939a, b). Tema käsitlus tugineb peale varasemate autorite tööde ka Eestimaa Konsistooriumi protokollidele ja Saksamaal Herrnhutis asuvast Vennaste-uniteedi Arhiivist leitud materjalidele. Stockholmis paiknevaid arhiivimaterjale kasutades täiendas eesti piiblitõlke ajalugu Johan Kõpp (1959). Nõukogude okupatsiooni ajal ilmus ainult üks varasemaid uurimusi refereeriv artikkel esmatõlke 250. aastapäevaks (Laats 1989). Kümme aastat hiljem jõudis trükki Toomas Pauli monumentaalne käsitlus „Eesti piiblitõlke ajalugu“, milles antakse peale eestikeelse piibli tekkeloo ka üldkultuuriline ülevaade eestlaste ristiusustamisest ja eesti kirjakeele sündimisest ning käsitletakse esimest korda lähemalt eesti piiblitõlke arengut pärast esmatrüki ilmumist (Paul 1999). Uue sajandi alguses tuli Rahvusarhiivis (tollases Eesti Ajalooarhiivis) päevavalgele eesti täispiibli Vana Testamendi käsikiri, mis avab uusi tahke tõlke saamisloos (Ross 2002, Tafenau 2009b). Sama arhiivi väljaandena on ilmunud kogumik, mis sisaldab piibli tõlkimise ajalugu puudutavaid allikapublikatsioone aastatest 1686–1690 (Bibelkonferenzen 2003). Lisaks on sel sajandil uuritud ja tutvustatud Johannes Gutslaffi Vana ja Uue Testamendi tõlget (Leivo jt 2013), eestikeelse Uue Testamendi tõlkeprobleeme (Roosimaa 2003, 2004), Andreas ja Adrian Virginiuse Vana Testamendi tõlget (Virginiused 2003), Rahvusarhiivis säilinud Uue Testamendi käsikirjade autorsust (Tafenau 2006), J. Hornungi osa põhjaeestikeelse Uue Testamendi tõlke kujunemisel (Reila 2007, 2009), Heinrich Gösekeni Uue Testamendi tõlget (Tafenau 2011), trükipiibli toimetamispõhimõtteid (Kilgi 2009) ja muid üksikküsimusi ning publitseeritud paralleelväljaanne, mis võimaldab jälgida põhjaeesti Uue Testamendi keelelist arengut 17. sajandi lõpus (Põhjaeestikeelsed 2007).


17. sajandi alguskümnendid (G. Müller, J. Rossihnius, H. Stahl) ja hilisemad perikoobiraamatud ning katekismused

Kaudsetele andmetele tuginedes võib eesti piiblitõlke alguse asetada üsna vahetult reformatsioonijärgsesse aega. Vanim teade perikoobiraamatu tõlkimisest eesti keelde pärineb 16. sajandi keskpaigast. 1546. aastal võttis Tallinna Pühavaimu kiriku pastor Reinhold Beseler oma perekonda eestlase Hans Susi ja pani ta kooli õppima. Tallinna Linnaarhiivis säilinud arve järgi ostis Beseler Susile paberit to eynem vnduschen ewangelienboeck vnd sanckboeck (‘mittesaksa evangeeliumiraamatu ja lauluraamatu jaoks’). Hans Susi suri 1549. aastal katku, kuid Beseler jätkas tema tööd ning sai 1551. aastal raelt raha, et osta paberit lauluraamatu lõpetamiseks. (Johansen 1935) Kuigi Susi ja Beseleri tõlked ei ole säilinud, oletatakse kirjeldatud arhiiviandmete põhjal, et Hans Susi tõlkis (vähemalt osaliselt) eesti keelde mingi piiblilugemiste raamatu ja mingi lauluraamatu, mis küll kumbki trükki ei jõudnud, kuid võisid levida käsikirjaliselt ning mõjutada hilisemaid tõlkeid. Võrreldes 17. sajandi esimese poole eri autorite perikoobitsitaate, on Uku Masing leidnud tekstide sõnastusest kinnitust hüpoteesile, et kõigi nende aluseks peab olema olnud mingi vanem, eesti emakeelega tõlkija kirjalik versioon, ning on rekonstrueerinud koguni selle oletatava tõlke keelelisi jooni (Masing 1964). Säilinud perikoobitõlgete paigutisele kattuvusele võib siiski leida ka muid selgitusi (Lohk, Ross 2019).

Varajasimateks meieni säilinud eestikeelseteks piiblitõlke näideteks on Tallinna Pühavaimu kiriku õpetaja Georg Mülleri (u 1676–1608) käsikirjalistes jutlustes leiduvad piiblitsitaadid [Tekst]. G. Mülleri jutlused pärinevad ajavahemikust 1600–1606, kuid jäid ligi kolmeks sajandiks kasutusest kõrvale. V. Reiman publitseeris need 19. sajandi lõpul (Müller [1600]1891). Nüüdseks on Tartu Ülikooli vana kirjakeele uurimisrühm koostanud jutluste sõnastiku (Habicht jt 2000) ning jutluste tekstid on välja antud ka koos paralleelse tõlkega tänapäeva eesti keelde (Müller [1600]2007). Jutluse teksti põimituna ei taotle Georg Mülleri piiblitsitaadid erilist täpsust, vaid võivad olla vähem või rohkem kohandatud kontekstile. Enamasti lähtuvad Mülleri tsiteeringud üsna äratuntavalt M. Lutheri piiblitõlkest. Asjaolu, et eri jutlustes korduvad tsitaadid on sageli esitatud pisut erinevas eestikeelses sõnastuses (varieerub nii sõnade järjekord kui ka tõlkevastete valik), lubab oletada, et Mülleril ei olnud jutluste koostamisel abiks mingit eestikeelset kirjalikku tõlget, vaid ta tõlkis jutluse kirjapanemise käigus ad hoc otse Lutheri Piiblist (vt lähemalt Ross 1998: 108–112). Ometigi pakub nende tsitaatide ja muu jutluseteksti grammatiline võrdlus tuge hüpoteesile, et eesti keeles olid juba enne 17. sajandit olemas mingil määral ühtlustunud vaimuliku keele traditsioon ning tõenäoselt ka mingid väljakujunenud sõnastuses ringlevad piiblitsitaadid ja -väljendid (vt lähemalt Ross 1997b).

Teatud piiblisalmide puhul on tõlketraditsioon jälgitav kuni varaseimate eestikeelsete tekstideni. Nimelt on suur osa katekismustes (ja hiljem aabitsates) kasutatud tekstidest piiblisalmide tõlked või parafraasid (kümme käsku, meieisapalve, kiriklike talitustega seonduvad piiblisalmid). Vastavad varasemad eestikeelsed tekstid on korduvalt publitseeritud (Ehasalu jt 1997, Valik [1524–1739]1992). Ajaliselt järgnevad neile Joachim Rossihniuse ja Heinrich Stahli katekismuseväljaanded (Rossihniuse katekismus [1632]1898, Stahl 1632). Käesolev andmebaas annab täiendava võimaluse vaadelda katekismustes sisalduvaid piiblisalme salmikonkordantsi võrdlusfuntksioonis, kuid tekstidena neid eraldi ei esitata ja sõnastikus need ei kajastu.

Esimesteks olulisteks 17. sajandi esimese poole piiblitõlke allikateks on kaks 1630. aastatel ilmunud perikoobiraamatut. Perikoobid (kreeka perikop? ’lõik’) on läbi kirikuaasta jumalateenistusel etteloetavad piiblikatkendid, mis pärinevad peamiselt Uuest Testamendist ning jagunevad kaheks: evangeeliumid (ehk katkendid nelja evangeeliumi tekstist) ja epistlid (ehk katkendid Apostlite tegude raamatust, kirjadest ja Ilmutusraamatust; epistlite hulka kuuluvad ka üksikud Vana Testamendi katkendid). Tõenäoliselt on just perikoobitekstid olnud esimesed Piibli osad, mis eesti keelde tõlgiti. (Kõrvutades perikoobitõlkeid hilisemate piiblitõlgetega, tasub siiski arvestada, et neis võib esineda kontaminatsioone ning perikoobi algusesse võib olla lisatud sissejuhatavaid fraase.)

Joachim Rossihniuse (u 1600–1645) lõunaeestikeelsed perikoobid [Tekst], mis on ühtlasi vanimad säilinud pikemad eestikeelsed piiblikatkendid, ilmusid 1632. aastal koos katekismusega. 19. sajandi lõpul andis V. Reiman tema kirikukäsiraamatud uuesti välja (Rossihniuse perikoobid [1632]1898). Rossihniuse perikoobitõlgete sõnavara kajastub tema tekstide põhjal koostatud sõnastikus, mille lisades on pikemalt käsitletud ka J. Rossihniuse kirikukäsiraamatute senist uuritust ning tema keele mõningaid aspekte (Kingisepp jt 2002). Siinse konkordantsi tarvis on J. Rossihniuse perikoopide tekst sisestatud V. Reimani taastrüki järgi.

1638. aastal ilmus Heinrich Stahli (?1599–1657) käsi- ja koduraamatu kolmanda osana põhjaeestikeelne perikoobiraamat (Stahl 1638a; [Tekst]). Hajusaid piiblitsitaate leidub hulgaliselt ka sama autori palveraamatus (Stahl 1638b) ja tema koostatud jutluseraamatus (Stahl 1641, 1649), samuti sama ajajärgu käsikirjalistes jutlusekonspektides (Zehn estnische Predigten 1899). Valik nendest kajastub ka siinse andmebaasi salmikonkordantsis. Stahli käsiraamatus ilmusid ka esimesed säilinud nii-öelda „päris piiblitõlke“ katkendid ehk perikoobi- ja tsitaatideväliste piibliosade tõlked: perikoobiraamatu lõppu lisatud Jesaja raamatu 53. peatüki tõlge ja käsiraamatu neljandas osas (Stahl 1638b) ilmunud 14 psalmi tõlked [Tekst]. Stahli elu ja tegevust on uuemalt põhjalikult käsitlenud Piret Lotman (Lotman 2014). Stahli tõlgete sõnavara kajastub tema teoste alusel koostatud sõnaraamatus (Habicht jt 2015). Kõigi H. Stahli nime all avaldatud eestikeelsete tekstidega seoses on arutletud selle üle, kas Stahli võib pidada nende tegelikuks tõlkijaks (või autoriks) või tuleks temas näha pigem käsikirjadena ringelnud tekstide kokkukogujat ja avaldajat (Habicht 2001: 18–23). Kui (nii Rossihniuse kui ka Stahli) perikoobid sisaldavad ilmselgelt ka vanemaid tõlkefragmente (Lohk, Ross 2019), siis Jesaja peatüki üsna sõnasõnaliselt M. Lutheri saksakeelsest tõlkest lähtuvat teksti võib arvatavasti pidada Stahli enda tõlgituks. Keerulisem paistab olevat psalmitõlgete taust. Kuigi ka psalmide eestikeelne tekst vastab üldjuhul morfeem-morfeemilt Lutheri tõlkele, leidub tekstis üksikuid fraase, mis ei ole tuletatavad Lutheri Piiblist, vaid pigem ladinakeelsest Vulgatast. Niisugused fraasid viitavad võimalusele, et eestikeelne psalmitraditsioon peab ulatuma aega, mil tõlke lähtetekstiks oli Vulgata (Ross 1998).

Perikoobiraamatuid avaldati (mitmeosalise kirikukäsiraamatu ühe osana) kuni trükipiibli ilmumiseni veel korduvalt nii põhja- kui ka lõunaeesti keeles. H. Stahli perikoobiraamatu teine trükk ilmus 1654., kolmas trükk 1673., neljas 1693. aastal. Lõunaeesti keeles ilmus 1691. aastal uus perikoobiraamat, mille tekst vastas Uue Testamendi 1686. aasta lõunaeesti tõlkele, ehkki kirjaviisi on muudetud [Tekst]. 1698. aastal ilmus selle teine trükk. Uue lõunaeestikeelse perikoobiraamatu esimese trüki järel ilmus Adrian Virginiuse ja tema mõttekaaslaste osalusel 1695. aastal ka tõlkeliselt uuendatud ning reformitud keelega põhjaeestikeelne perikoobiraamat [Tekst], mille kasutamine keelati (kuna see osutus kaks aastat varem ilmunud konservatiivse keelega raamatule ohtlikuks konkurendiks). 1700. aastal ilmus selle veidi kohandatud väljaanne. 1721. aastal ilmus Anton Thor Helle eestvedamisel perikoobiraamat, mis vastas juba trükipiibli ettevalmistajate keeleideaalidele [Tekst]. Kuigi muudatusi oli tehtud juba kirikukäsiraamatu 1700. a väljaande vastavas osas ja 1715. aastal oli ilmunud väikesearvuline uuendatud kirjaviisis Uus Testament, tekitasid 1721. aasta käsiraamatu keel ja kirjaviis ikka veel vastuseisu. 1727. aastal ilmus käsiraamatu uus trükk [Tekst], mille keelevariant ja õigekiri ei erine enam kuigi palju tosina aasta pärast (1739) ilmunud piiblitrükist.

Palju piiblisalme sisaldab ka sajandi lõpul Riias ilmunud nn Fischeri katekismus. Saksakeelse originaali, s.t M. Lutheri väikese katekismuse koos lisatud 300 küsimuse ja vastusega andis Johann Fischer välja 1680. aastal. 1684. a ilmus Andreas Virginiuse, Marcus Schütze ja Lorenz Molleri tööna selle tõlge lõunaeesti keelde, mis ühtlasi tähistab uuendusliku eestikeelse kirikukirjanduse algust. Lõunaeestikeelse raamatu esitrükk ei ole säilinud, konkordantsi on kaastatud piiblitsitaadid selle neljandast trükist, mis ilmus 1724 [Tekst]. Sama katekismuse kohandas lõunaeesti keelest põhjaeesti keelde Johann Hornung, põhjaeestikeelne tõlge ilmus 1694 [Tekst]. Sajandilõpu keeleuuendusest vt pikemalt vastavast alapeatükist.


17. sajandi keskpaik: piiskop Jheringi algatus, J. Gutslaffi ja H. Gösekeni tõlked

Esimene tõsisem katse Piibel eesti keelde tõlkida on teada enam-vähem samast ajast, mil ilmus soome piiblitõlge. 1640. aastal teatas Eestimaa piiskop Joachim Jhering (?–1657) oma sellekohasest kavatsusest Rootsi valitsusele. Järgides saadud soovitusi, tegi ta järgmisel aastal sinodile esildise siiski vaid Uue Testamendi tõlkimiseks ning kutsus vaimulikke üles ühiselt tõlketööd alustama. 1643. aastal kandis piiskop ette, et tõlge on valmis ja vajab ainult ülekontrollimist. Tõlget redigeeriti mitu aastat, kuid trükki see ei jõudnud. Kuigi tollaste tõlkijate tõlkearusaamade ning keelelise pädevuse kohta ei ole midagi lähemat teada, on arvatud, et tegemist pidi olema Lutheri saksakeelse tõlke järgi kokku pandud üsna ebaühtlase ning mosaiikse versiooniga (Westling 1893: 435–436). On oletatud, et käsikiri läks sajandi 50. aastatel möllanud katku ajal kaduma (Kõpp 1959: 62), kuid hilisemad uurimistulemused lubavad oletada, et veel 1670. aastatel oli käsikiri alles (Tafenau 2006: 265).

Sajandi keskel hakkas ilmselt omal algatusel ja täiesti üksi piiblit lõunaeesti keelde tõlkima Urvaste pastor Johannes Gutslaff (?–1657), kes on eesti kirjakeele ajaloos tuntud 1648. aastal ilmunud esimese lõunaeesti keele grammatika autorina (Lepajõe 1998). Grammatika ilmumise ajaks (1648) oli Gutslaffil kaks esimest Moosese raamatut tõlgitud (ehkki grammatika eessõnas viitab ta ainult 1. Moosese raamatule) ja sama aasta mais pöördus ta Rootsi riigikantsleri poole, teatades oma kavatsusest tõlkida kogu Piibel algkeeltest (ex fontibus) eesti keelde. Kui kaugele Gutslaff oma tõlketööga jõudis, enne kui ta 1656. aastal sõjamöllu eest Tallinnasse põgenes ja siin järgmisel aastal katku suri, ei ole teada. Kaudsetel andmetel ulatus Vana Testamendi puhtandkäsikiri Jeremija raamatuni ning 18. sajandi alguses oli ühe piiblitõlkeprojektina kavas võtta põhjaeestikeelse Vana Testamendi tõlke aluseks Gutslaffi tõlge, tõlkides selle lõunaeesti keelest põhjaeesti keelde. Tööga olevatki üsna kaugele jõutud, kuid Põhjasõja käigus kaovad selle ettevõtmise jäljed. (Sonntag 1817: 30, Tafenau 2009b: 691–692) Tänini säilinud lõunaeestikeelne käsikiri, mille juba A. Tering omistas käekirja võrdluse põhjal Gutslaffile (Tering 1979), katkeb 1. Kuningate raamatu 1. peatüki 33. salmi poole pealt, sisaldades seega veidi rohkem kui 1/3 Vanast Testamendist (kui apokriivasid mitte arvestada). Eraldi ümberkirjutusena säilinud Uue Testamendi käsikiri ja sellele eelnev Vana Testamendi viimaste raamatute osa, Sakarja raamatu lõpp ja Malaki raamat (vt järgmine lõik), lubab oletada, et võib-olla jõudis Gutslaff mustandis Vana Testamendi tegelikult lõpuni tõlkida. Säilinud Vana Testamendi puhtandkäsikirja hoitakse Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolises Arhiivis. [Tekst] Seda, et Gutslaff tõlkis Vana Testamendi tõepoolest originaalist, tõestavad säilinud käsikirjas leiduvad lisamärkused, millest suur osa kujutab endast (ladina- või saksakeelseid) selgitusi heebrea sõnadele. Tõlkeanalüüs näitab, et üldiselt tõlkis Gutslaff täpset vormilist adekvaatsust taotledes sõna-sõnalt heebrea originaalist, kuid kasutas siiski ka M. Lutheri saksakeelset tõlget (Ross 1997a). Gutslaffi Vana Testamendi tõlke ja tema 1648. aastal ilmunud lõunaeesti keele grammatika omavahelise suhte kohta on avaldatud erinevaid arvamusi. Ühelt poolt on väidetud, et tõlke keel on küll tugevate põhjaeestiliste sugemetega, kuid on siiski silmnähtavalt parem kui tema grammatika keel (Saareste 1926). Teisalt on osutatud, et Vana Testamendi tõlkes on Gutslaff rahvakeelest kaugemal, kui võiks oletada grammatikas esitatu põhjal (Peebo 1995:128).

Pole teada, millal Gutslaff alustas Uue Testamendi tõlkimist, kuid Eesti Ajalooarhiivis on säilinud H. Gösekeni käega kirja pandud põhja- ja lõunaeestikeelne paralleelkäsikiri, mille lõunaeesti osa algseks autoriks peeti juba käsikirja tuvastamisel Gutslaffi (Tafenau 2006: 263–264). Keeleline ja tõlkeline analüüs on Gutslaffi autorsust kinnitanud (Ross 2009). Seega on J. Gutslaffi tõlge ilmselt vanim nii Vana kui ka Uut Testamenti hõlmav eestikeelne piiblitõlge. Uue Testamendi ümberkirjutus on säilinud lõpuni, ehkki vahepealt on mõni osa aegade jooksul kaduma läinud. [Tekst] Gutslaffi piiblitõlkest on hiljem avaldatud 1. Moosese raamatut ja Matteuse evangeeliumi sisaldav publikatsioon, kus leiduvad lisad käsitlevad lähemalt Gutslaffi elu ja tegevust, tema piiblitõlke käsikirjade saatust ja tema tõlkekeele omapära (Leivo jt 2013).

Sajandi keskpaiku oli ka Kullamaa õpetaja Heinrich Göseken (1612–1681) alustanud iseseisvalt mingite Piibli osade tõlkimist põhjaeesti keelde. Kui Piibli lõunaeesti keelde tõlkija J. Gutslaff oli 1656. aastal sõja eest Tallinnasse jõudnud, tegi piiskop Jhering neile kahele, H. Gösekenile ja J. Gutslaffile, ettepaneku tõlkida Uus Testament korraga paralleelselt nii lõuna- kui ka põhjaeesti keelde. Paraku surid nii tõlkimise organiseerija piiskop Jhering kui ka lõunaeesti keelde tõlkija Johannes Gutslaff juba järgmisel aastal katku (Westling 1893: 438–440), kuid Heinrich Göseken jätkas tööd ning põhja- ja lõunaeesti teksti sisaldav Uue Testamendi paralleeltõlge on Gösekeni käega kirja pandult alles tänini (Tafenau 2006: 156–266). Põhjaeestikeelse tõlke saamiseks on Göseken kõigepealt välja kirjutanud Stahli perikoobiraamatust perikoopide kohad ning seejärel tõlkinud juurde puuduvad osad. Tõlkeanalüüs on näidanud, et Gösekeni tõlge lähtub M. Lutheri saksakeelsest tekstist ning ehkki Gutslaffi lõunaeestikeelne tekst oli Gösekenil käepärast, ei ole ta tõlkimisel sellele tuginenud, vaid on alles tõlke kirjapanekule järgnenud toimetamise käigus võtnud tartukeelsest tekstist üle üksiksõnu ja -fraase (Tafenau 2011).

Siinses konkordantsis ei kajastu H. Gösekeni Uue Testamendi tõlketekst, küll aga on kaasatud Pilistvere piiblikonverentsil redigeeritud käsikirjast Luuka evangeelium ja Apostlite tegude raamat, mida võib pidada Gösekeni tõlke edasiarenduseks (Tafenau 2007). Nimelt tegi Eestimaa konsistoorium sajandi teisel poolel jätkuvalt pingutusi H. Gösekeni tõlgitud või kokku pandud tõlkekäsikirja revideerimiseks. 1666. aastal palus Eestimaa piiskop kuningalt vastavat korraldust ja rahalist toetust (Kõpp 1959: 62–63). Uut hoogu sai revideerimistöö 1680. aastatel. Paraku ei suutnud Jheringile järgnenud piiskopid tööd otsustavalt lõpule viia. 1684. aasta Toompea tulekahjus hävis suur osa eestimaalaste tõlketööst. 1685. aasta alguses oldi sunnitud tunnistama, et tõlge vajab ikka veel palju tööd (Westling 1893: 440–442). Kui 1680. aastate keskpaiku hakati Liivimaa superintendendi eestvõtul arutama ühise tõlke võimalust, võtsid eestimaalased arutlusele kaasa Gösekeni tõlke vahepealsete toimetamiste ja ümberkirjutuste tulemusena sündinud teksti. Suur osa Pilistveres redigeeritud käsikirjast, milles on näha eestimaalaste algne tekst ning sellesse konverentsi käigus tehtud muudatused, on säilinud Rahvusarhiivis. Üsna kirjuks parandatud käsikirjast on siinses andmebaasis eraldi esitatud arutluse aluseks olnud mustandvariant [Tekst] ja arutluse käigus tehtud parandusi arvestav puhtandvariant [Tekst]. Konkordantsi kaasatud tekstid on varem avaldatud ka trükiverisoonis (Põhjaeesti 2007). Eestimaa konsistooriumi materjalide hulgas on Rahvusarhiivis säilinud ka veel 1684. aastast pärinev Haljala pastori Joachim Balecke kirjutatud Luuka evangeeliumi tõlge, mida ei võetud millegipärast revideerimise aluseks (Tafenau 2006: 274), ning 1667. aastast pärit katked Christoph Blume sulest (ibid. 278–283). Hageri pastor Christoph Blume (1625–1669) kasutas peavoolust veidi erinevat põhjaeesti keele varianti (Lill 1988, Pärismaa 2015), tema tõlkes on käsikirjalisena säilinud Uue Testamendi kirjade osa algus [Tekst].


17. sajandi lõpukümnendid: J. Fischeri algatus, isa ja poeg Virginiused, J. Hornung

Niisiis ei andnud ükski 17. sajandi keskpaiga tõlkealgatus soovitud tulemusi, s.t trükiversioonini ei jõutud. 1680. aastate keskpaigaks oli Riias asunud jõuliselt tegutsema Liivimaa kindralsuperintendent Johann Fischer (1636–1705), kes organiseeris tõlketööd nii läti, lõunaeesti kui ka (vähemalt mingist ajast alates alates) põhjaeesti keelde (Tafenau 2011). Läti keele osas suutis Fischer tõlketöö edukalt lõpuni viia. Lõunaeesti keeles suudeti välja anda Uus Testament, mis sai valmis lätikeelsega enam-vähem ühel ajal.

Tartukeelne Wastne Testament (1686) on esimene eestikeelne terviklik Uue Testamendi trükiversioon. Välimuselt ja vormistuselt on see aasta varem ilmunud läti sõsarväljaandega väga sarnane. Mõlema tiitellehel on kasutatud ühesuguseid kujunduslikke elemente ja vormistust ning ka raamatu saatesõna on läti ja eesti keeles peaaegu sõna-sõnalt sama. Tartukeelse tõlke tegelikust saamisloost ei ole kuigi palju teada. Traditsiooniliselt peetakse selle peamisteks tõlkijateks eesti kirjakeele arendamisel olulist rolli mänginud Kambja pastorit Andreas Virginiust (1640–?1701) ja tema poega (hilisemat Puhja ja Otepää pastorit) Adrian Virginiust (1663–1706). Kumma osa tõlkimisel oli suurem, selle üle on avaldatud erinevaid arvamusi. Adrian Virginiuse autobiograafia andmetel oli tema isal Andreas Virginiusel juba enne 1683. aastat terve Uus Testament tõlgitud (Curriculum Vitae 119). J. Fischeri sekretäri arvedokumentidest selgub, et teksti toimetamise faasis oli kõige suurema töö tegija Adrian Virginius, kes luges hiljem ka trükipoognate korrektuuri (Aarma 1995: 36–37, vrd ka Põldvee 2000: 283–284). Selle põhjal võib oletada, et põhiline tõlkija oli Andreas Virginius ning Adrian oli Uue Testamendi lõunaeestikeelse väljaande juures eeskätt toimetaja ja korrektor. Keeleliselt peetakse Wastset Testamenti oma ajas oluliseks saavutuseks (Peebo 2001: 43). Võrreldes kaasaegsete Eestimaa konsistooriumi egiidi all valminud põhjaeestikeelsete Uue Testamendi tõlkekäsikirjadega on selle keel tunduvalt ladusam ja vähem saksamõjuline. Senine tõlkeanalüüs on lubanud väita, et tõlke lähtetekstina on kasutatud nii M. Lutheri tõlget kui ka kreeka originaali (Roosimaa 2003). [Tekst]

J. Fischeri edu läti- ja lõunaeestikeelse tõlketöö organiseerimisel viis selleni, et 1685. aastal määras kuningas Fischeri koordineerima Eestimaa konsistooriumis aastate pikku tulutult toimetatud põhjaeestikeelse tõlke lõpuleviimist. Paraku ei suutnud isegi Fischeri-sugune jõuline natuur tõlget trükki toimetada ning töö takerdus keelelistesse ja tõlkemetoodilistesse vaidlustesse. Liivimaa ülemkonsistooriumi esindajad leidsid, et piiblitõlkes tuleks arvestada keelelisi uuendusettepanekuid, mida pooldasid noored haritlased eesotsas Bengt Gottfried Forseliusega (Põldvee 2009). Konkreetsed ettepanekud puudutasid eeskätt ortograafiat, kuid uuendajate üldisem nõue oli lähendada kirikukeelt rahvakeelele. Tõlkemeetodi osas pidasid liivimaalased õigeks lähtuda kreeka originaaltekstist. Eestimaa konsistooriumi esindajad hoidsid kinni H. Stahli poole sajandi eest loodud keelevariandist ega olnud uuendusettepanekutega nõus. Lähteteksti küsimuses toetasid nad Rootsi keskvõimu soositud seisukohta, et aluseks tuleb võtta M. Lutheri tõlge. Piiblitõlkeliste eriarvamuste lahendamiseks kutsus J. Fischer kokku spetsiaalsed konverentsid, millest võtsid peale Eestimaa ja Liivimaa konsistooriumi esindajate osa ka eesti keelealaga seotud kolmanda, Saarema konsistooriumi esindajad. Esimene piiblikonverents toimus 1686. aastal Liepas (Lindenhofis), teine 1687. aastal Pilistveres (Bibelkonferenzen 2003). Vaatamata erimeelsustele suudeti teisel konverentsil tõlkekäsikiri ühtedelt alustelt lõpuni redigeerida, kuid saavutatud kompromisslahendus (eespool mainitud Pilistvere käsikirja puhtandversioon) ei rahuldanud tegelikult kumbagi poolt. Vastastikune kemplemine ja teineteise peale kuningale kaebamine jätkusid mitu aastat, ilma et tõlget oleks õnnestunud trükki toimetada.

Kuigi Fischer tegi veel 1694. aastal viimase edutu katse kutsuda kokku ühine tõlkekonverents, näib, et tegelikult otsustas ta juba vahetult pärast Pilistvere piiblikonverentsi asuda tegutsema omal käel ilma eestimaalaste osaluseta. Nimelt sõitis Johann Hornung (u 1660–1715), kes oli üliõpilasena Pilistvere konverentsil viibinud ning kellele Fischer oli andnud ülesande konverentsil läbi arutatud tekst puhtalt ümber kirjutada, 1687. aasta novembris Adrian Virginiuse juurde Puhja, et tõlkida Uus Testament kreeka originaalist põhjaeesti keelde. Järgmisel aastal andiski ta tõlke J. Fischerile üle (Curriculum vitae 122). Pole selge, kui originaalne see tõlge oli. Osa uurijaid oletab, et tegemist oli Gösekeni algse tõlke Pilistveres redigeeritud variandiga, mille J. Hornung kirjutas lihtsalt puhtalt ümber (Westling 1893: 527–528). Kuivõrd A. Virginius rõhutab nii oma eluloos (Curriculum vitae 122) kui ka kirjas konsistooriumile (vt Kõpp 1959: 64), et seekord tõlgiti originaalist, võib oletada, et tõlget originaalipärastati oluliselt. Erinevad dokumendid võimaldavad erinevaid tõlgendusi ka selles osas, kas tõlkijaks oli J. Hornung üksi või koos Adrian Virginiusega. Kuna Adrian Virginius asus samal ajal ise koos isaga Vana Testamenti tõlkima, võib arvata, et töö Uue Testamendi kallal jäi siiski eeskätt J. Hornungi õlule. Tõlge ise ei ole säilinud, kuid sellest tehti mitu ümberkirjutust. Praegu on teada kolm käsikirja, mida peetakse Hornungi tõlke koopiaks või edasiarenduseks: 1694. aastast pärinev Müncheni käsikiri, mis on kaasatud ka siinsesse konkordantsi ning sõnastikku [Tekst], 1705. aastast pärinev Stockholmi käsikiri ja Tartu Kirjandusmuuseumis talletatav käsikiri. Müncheni käsikirja näol on ilmselt tegemist Hornungi tõlke üsna originaalitruu ümberkirjutusega (Reila 2007). Stockholmi käsikiri on sama tõlke Põhjasõja-aegne edasiarendus, mis sai aluseks 1715. a trükiväljaandele. Kirjandusmuuseumis talletatav käsikiri on kirja pandud sama käega nagu Stockholmi käsikiri.

Paralleelselt Uue Testamendi tõlkimisega põhjaeesti keelde püüti nii Eesti- kui ka Liivimaal tõlkida põhjaeesti keelde ka Vana Testamenti. Põhjaeestlaste tõlkekatsetuste kohta on olemas ainult kaudseid andmeid. Näiteks teatab üks Uue Testamendi tõlkega seotud pastor 1687. aastal, et mis puudutab Vana Testamenti, on see juba ammu kirikuõpetajate vahel ära jagatud ja suur osa (ein gut particul) sellest on juba valmis (Bibelkonferenzen 2003: 106).

Rohkem on võimalik öelda liivimaalaste tõlke kohta. Ilmselt oli J. Fischeril plaan anda kogu Piibel ilma Eestimaa konsistooriumi abita põhjaeesti keeles välja, sest täpselt samal ajal, kui Hornung tuli Puhja Uut Testamenti tõlkima, asusid Andreas ja Adrian Virginius Fischeri õhutusel sealsamas tõlkima ka Vana Testamenti põhjaeesti keelde. Ajavahemikus 1687–1690 jõudsid nad tõlkega kuni Iiobi raamatu lõpuni. 1690. aastal kutsus J. Fischer Adrian Virginiuse Riiga tõlget lõpetama (Curriculum vitae 122–123), kuid nähtavasti ei tulnud edasitõlkimisest midagi välja. Kui Tartu langes Põhjasõja käigus 1704. aastal vene vägede kätte, läks tõlge kaduma ning veel 19. sajandi keskpaiku peetigi seda jäljetult kadunuks. 1887. aastal räägitakse Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul piiblitõlke käsikirjast, mis olla umbes 40 aastat tagasi leitud ja seltsile üle antud (Sitzungsberichte 1888: 51–52). Ehkki koosoleku ülevaates ei seostata käsikirja Virginiuste nimega, võib selle kirjelduse järgi oletada, et tegemist on praegu Virginiustele omistatava tõlkega, mis on suures osas (kuni Iiob 42:3) tänini alles Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis. Käekirja ekspertiisi järgi pole küll tegemist Virginiuste omakäelise üleskirjutusega, vaid veidi hilisema ärakirjaga. Tõlke algus- ja lõpuosa (1. Moosese raamat ja Iiobi raamat) on ilmunud trükis koos selgitava saatesõnaga (Virginiused 2003). Siinsesse konkordantsi ja märksõnastikku on kaasatud kogu säilinud tekst. [Tekst] Tõlge on põhjaeestikeelne, kuid rohkete lõunaeestiliste sugemetega (Saareste 1926: 593), nagu võibki oodata tekstist, mille on põhjaeesti keelde tõlkinud Lõuna-Eestis tegutsenud pastorid. Säilinud käsikirjast võib näha, et tõlget on veel pärast ümberkirjutamist püütud „põhjaeestistada“. Tõlkemeetodilt iseloomustab Virginiuste tõlget Lutheri tõlke fraasistruktuuri kombineerimine mõningate Lutheril puuduvate heebreapärasustega, mis lubab oletada, et tõlkimisel lähtuti Lutheri tekstist, kuid jälgiti hoolega ka originaali sõnastust. Keeleliselt on tõlge oma aja kohta silmapaistvalt nõtke ning ladus.

Kõiki kolme Fischeri tõlkeprojektis tegutsenud meest – Johann Hornungit ning Andreas ja Adrian Virginiust – peetakse oma aja parimateks eesti keele tundjateks. Andreas ja Adrian Virginius olid 17. sajandi lõpu olulisimad lõunaeesti kirjakeele kujundajad. Enne Uue Testamendi ilmumist olid nende osalusel valminud ning Riias välja antud lõunaeesti keeles nn Fischeri katekismus (1684) ning laulu- ja palveraamat (1685). Adrian Virginiusel oli oluline roll ka põhjaeestikeelse kirjanduse arendamisel. Tema osalusel ilmus 1695. aastal Riias põhjaeestikeelne (ka perikoobiraamatut sisaldav) „Ma Kele Koddu ning Kirgo Ramat”, mis riivas eriti Põhja-Eesti pastoreid, sest see oli igati ladusam ja parema keelega kui kaks aastat varem ilmunud analoogiline Tallinnas trükitud raamat ning võeti seetõttu paremini vastu. Virginiuste eesti keele oskust on uurijad kiitnud omas ajas silmapaistvalt heaks (Saareste 1926: 593, Reiman 1907: 2). J. Hornungi põhjaeesti keelt on eriti kõrgelt hinnanud E. Ahrens (Ahrnes 1845).


18. sajand: UT 1715, Piibel 1739 ja tartukeelne Vana Testamet

Niisiis ei jõutudki Rootsi ajal eestikeelse tervikliku Piibli publitseerimiseni. 18. sajandi esimesel kümnendil oli Eesti ala haaratud Põhjasõja keerisesse, mille tõttu läks eestlaste eluala Rootsi alluvusest üle Venemaa alluvusse. Põhjasõja käigus sai eesti keelealadest eriti rängalt kannatada lõunaeestikeelne (Liivimaa ülemkonsistooriumile alluv) osa. Sõja käigus hävitati Tartu täielikult. Suur osa õpetajatest põgenes sõja eest varjule Tallinnasse (Kõpp 1959: 196–217). Nõnda sai 18. sajandi esimesel kümnendil Tallinnas kokku rühm võimekaid pastoreid, kes asusid Pühavaimu koguduse õpetaja Eberhard Gutsleff vanema eestvedamisel jätkama piiblitõlget. Tegelikult oli Liivimaa kindralsuperintendent Nikolaus Bergius juba enne seda, kui suur hulk Liivimaa kirikuõpetajaid Tallinna põgenes, teinud Palamuse õpetajale J. A. Dorschile, Pilistvere õpetajale J. D. Bertholdile ja Suure-Jaani õpetajale Magnus de Moulinile ülesandeks toimetada J. Hornungi tõlget, et see trükki anda. Tallinnas sõjapaos ühinesid nende Liivimaa õpetajatega Eestimaalt Peetri koguduse õpetaja J. Schoppius, Ambla õpetaja J. Salemann ja Eberhard Gutsleff. (Cederberg 1927: 63–64) Ühiselt töötati läbi ja toimetati üle J. Hornungi tõlge või mingi selle revideeritud variant, kuid trükki see sõjatingimustes esialgu ei jõudnud. Puhas käsikiri, mis kannab aastaarvu 1705, sattus 1708. aastal Pärnusse ning viidi linna 1710. aastal venelaste kätte langedes koos paljude muude käsikirjadega Rootsi (Westling 1893: 535–536), kus see on tänini Stockholmi Kuninglikus Raamatukogus tallel. Käekirja põhjal on puhtandi ümberkirjutajaks peetud Pilistvere õpetajat Johann Daniel Berholdi (Sild 1928). Sama käsikirja mustandversioon võeti 1713. aastal uuesti töösse ning otsustati nüüd ilma edasise revideerimiseta välja anda (Westling 1893: 536). Proovitrüki kõrvutus hilisema trükiversiooniga näitab siiski, et toimetamine jätkus tegelikult kuni trükkiminekuni (Beyer, Ross 2013). Põhjaeestikeelne Uus Testament ilmus 1715. aastal. 1720. aastatel toimetati Uue Testamendi tõlget Anton Thor Helle juhendamisel põhjalikult teise trüki tarvis (1729) ning sellisena lülitati tekst 1739. aasta esimesse eestikeelsesse täispiiblisse (Põldmäe 1939: 50–51, Kilgi 2009).

Vahetult pärast Tallinna kapituleerumist 1710. aastal oli olukord ka Eestimaa konsistooriumile alluvatel aladel üsna trööstitu. Kogu Eestimaal oli ellu jäänud ainult 15 kirikuõpetajat (Põldmäe 1939a: 37). Õige pea hakkas vaimulikkond taas kasvama ja seda eeskätt Halle pietismist mõjutatud õpetajate arvel. Sajandi teise kümnendi lõpuks kujunes Tallinnas ja selle lähemas ümbruskonnas pietistlikest pastoritest tegus rühmitus, kes asus arendma eestikeelset vaimulikku kirjasõna (Põldmäe 1939a: 45–46). 1724. aastal sai Tallinna Toomkiriku ülemõpetajaks hallelane Christoph Friedrich Mickwitz, kes oli ühtlasi Eestimaa konsistooriumi assessor ning alates 1726. aastast ka sinodi direktor (Kõpp 1926: 321). Sellega oli pietism Eestimaal ametlikult võimule pääsenud ja kogu edasist eestikeelse piiblitõlke väljaandmise lugu võibki vaadelda kui pietistlikku üritust (Põldmäe 1939a: 58–59). Järgnevatel aastatel tekkisid mõnel Eestimaa konsistooriumi liikmel lähedased suhted ka pietismi äärmusliku vormi hernhuutluse esindajatega (Põldmäe 1939a: 67). Üks Tallinna pietistide oluline ettevõtmine oli juba mainitud Uue Testamendi teise trüki ettevalmistamine, kuid nende olulisimaks saavutuseks võib pidada Vana Testamendi tõlkimist ja tervikpiibli trükkitoimetamist.

Nimelt asuti Jüri pastori Anton Thor Helle (1683–1748) eestvedamisel ning juhtimisel 1720. aastate keskel tõlkima Vana Testamenti. Ehkki on olemas kaudseid andmeid, et juba 17. sajandi lõpuks oli lisaks Virginiuste tõlkele ka Eestimaal suur osa Vanast Testamendist põhjaeesti keelde tõlgitud (Tafenau 2009b: 690), tõlgiti see 18. sajandi alguses praktiliselt tervikuna uuesti. Tõlke tänini säilinud mustandkäsikirja järgi otsustades võttis tõlkimisest osa rohkem kui kümmekond pastorit. Vanima osana on mustandkäsikirja koondatud Pilistvere pastori Johann Daniel von Bertholdi tõenäoliselt ajavahemikus 1705–1710 tõlgitud Saalomoni Tarkuseraamat, ent hilisemal toimetamisel on seegi välja vahetatud (ibid. 695). Põhiosas tõlgiti Vana Testament 20/30. aastatel, kusjuures Moosese raamatute tõlkijaks võib pidada Anton Thor Hellet ennast, keda sealjuures abistas Keila koduõpetaja Johann Laurentius Hesse (ibid. 703–705). 1731. aastal moodustati konsistooriumi juurde ametlik tõlkekomisjon, kuhu peale Anton Thor Helle ja Kullamaa pastori Heinrich Gutsleffi (1680–1747) kuulus veel Heinrich Christoph Wrede. Säilinud käsikirjades kajastub selgesti Anton Thor Helle toimetajatöö. Suure osa tekstist on ümber kirjutanud Heinrich Gutsleff, ehkki pole võimalik kindlaks teha, kas ja missuguseid osi ta ise tõlkis. Kanooniliste raamatute toimetamine ja ühtlustamine kestis 1734. aastani. 1735. aastal revideeriti kogu käsikiri veel kord üle ning seejärel asuti tõlkima puuduvaid apokriivaraamatuid. Vana Testamenti hakati trükkima 1737. aastal, kuid apokriivade toimetamine kestis 1738. aasta suveni (Ross 2002). Uue tõlke esimene trükiproov oli õieti ilmunud juba mõni aasta varem. 1732. aastal trükiti „Eesti-Ma Rahwa Kalendris” 1. Moosese raamatu kuue esimese peatüki terviktekst (Annus 2000: 13–14), mis oli selleks ajaks läbinud esimese toimetamisringi. (Edasine piiblitekst ilmus kalendris kuni 1770. aastani lühendatud ümberjutustusena.) Terve Piibli trükkitoimetamine oli rahaliselt siiski keerukas. Siinjuures oli eestimaalastele toeks vennastekoguduse rajaja krahv Nikolaus Ludvig von Zinzendorf, kes külastas 1736. aastal Tallinna ja kutsus üles tegema annetusi Piibli trükikulude katmiseks. Esimene eestikeelne Piibel ilmus 1739. aastal 6015 eksemplaris (Eestikeelne raamat 2000: 183). [Tekst]

1739. aastal ilmunud esimene eestikeelne täispiibel koosneb niisiis kahest erineva tõlkelooga osast. Selles avaldatud Uue Testamendi tekst on tagasi viidav ligi saja aasta tagusele piiskop J. Jheringi piiblitõlkealgatusele, mille tulemusel olevat 1643. aastaks kokku saadud kogu Uue Testamendi tõlge. Ehkki tolle tõlke originaalkäsikiri pole säilinud, lubavad kaudsed andmed oletada, et H. Göseken vanem kasutas seda ajavahemikul 1650–1680, pannes kokku oma käsikirja, mis sai hiljem aluseks Pilistvere piiblikonverentsil 1687. aastal toimetatud variandile. Viimasele tugines omakorda J. Hornungi tõlge, mida nimetatakse küll iseseisvaks tõlkeks, ent mille valmimiskiirus (Hornung alustas tõlkimist 1687. aasta novembris ja andis selle juba järgmisel aastal üle J. Fischerile) lubab oletada, et töö käigus toetuti suures osas Pilistveres väljatöötatud redaktsioonile. J. Hornungi tõlge on säilinud 1694. aasta ümberkirjutusena nn Müncheni käsikirjas, millest alates on teksti järkjärguline redigeerimine üsna hästi dokumenteeritult jälgitav. Sama tõlkeversiooni toimetati Põhjasõja aastail (Stockholmi käsikiri) ning sellele üsna lähedases redaktsioonis ilmus põhjaeestikeelne Uus Testament viimaks 1715. aastal trükist. 1720. aastatel toimetati tõlget põhjalikult teise trüki tarvis (1729) ning sellisena lülitati tekst 1739. aastal ilmunud täispiiblisse. Kuigi Anton Thor Helle ja tema meeskonna eesmärk oli tõlkida originaalkeeltest, leidub Uue Testamendi fraseoloogias originaaltekstist hälbivaid ühtelangevusi Martin Lutheri saksakeelse tõlke sõnastusega, mida võib pidada jälgedeks varasemast ajast, mil tõlke lähtetekstina kasutati Lutheri saksakeelset versiooni.

Vana Testamendi tõlge on senistel andmetel täiesti uus ja iseseisev tõlge, ainult üksikute psalmide alustekstina on kasutatud varasemaid kodu- ja kirikuraamatutes käibinud tekste. Vana Testament on tõlgitud otse algkeeltest (kanoonilised raamatud heebrea ja aramea keelest ning apokriivad kreeka keelest) ilma Lutheri saksakeelse teksti abita. Seni pole eestikeelses tekstis leitud mingeid Lutheri piibli sõnastuse mõjusid. Ülemlaulu tõlke analüüsi andmetel erineb eesti pietistlik-hernhuutlik tõlge selles osas selgesti naabertõlgetest, mis on tehtud ortodoksse luterluse valitsemisajal. Võrdlus kaasaegsete saksa tõlgete ning kommentaaridega lubab oletada, et tõlkimisel võeti arvesse tollase piiblitõlke kõige uuemaid seisukohti, tuginedes materjalidele, mis olid liikvel ja respekteeritud pietistlik-hernhuutlikes ringkondades. (Ross 1995) Vana Testamendi säilinud mustand- ja puhtandkäsikirja ning nendesse toimetajate tehtud paranduste põhjal võib öelda, et lõpliku versiooni valmimisel on tõsiselt vaeva nähtud, täitmaks ühtaegu kahte vastandlikku nõuet: 1) tõlge peab olema originaalitruu, 2) tõlge peab olema ladusas eesti keeles. Selle töö tutvustamiseks on siinsesse andmebaasi peale trükipiibli teksti lisatud ka 1. Mooses raamat ja Psalmide raamat mustandkäsirja järgi eraldi selle algversioonis [Tekst] ja vahepeal tehtud parandusi arvestavas lõppversioonis [Tekst].

1739. aasta piiblitõlke keel määras eesti kirjakeele edasise arengu ning jäi terveks sajandiks kõigi eesti keeles kirjutajate vaieldamatuks eeskujuks. Piiblitõlke murdeline kuju (mida on lähemalt analüüsinud Saareste 1940) fikseeris põhijoontes tänapäeva eesti kirjakeele murdelise baasi. Vaatamata tõlkijate ning toimetajate ilmsele püüdlusele kasutada ainult eestipärast fraseoloogiat, kannab tõlge siiski oma aja pitserit ning on grammatiliselt tugevasti saksamõjuline. Seetõttu sattus see kriitika alla 19. sajandi esimesel poolel, mil eesti keele käsitlustes hakati rõhutama keele soomeugrilisust ning au sisse tõusis ehe külakeel. Eriti teravalt ründas piibli keelt esimese uut tüüpi eesti keele grammatika autor Eduard Ahrens, kes kutsus üles kogu kirikukeelt reformima (Ahrens 1853). 19. sajandi teisel poolel tõesti redigeeritigi Piibli tõlget (Paul 1999: 570–583), kuid päris uute tõlgeteni ei jõutud enne kui 20. sajandil ning esimene täiesti uuesti tõlgitud täispiibel ilmus alles 1968. aastal.

Lõunaeesti keelde ei hakatud Vana Testamenti enam tervikuna tõlkima. Lõunaeesti kirjakeele standardi määras 1686. aasta Uue Testamendi tõlge, mis kujundas ühtlasi terve pika perioodi lõunaeesti kirjakeele ajaloos ning mille kordustrükke ilmus kuni 1905. aastani (Tóth 2019: 46–54.) Siiski ilmus trükist 1796. aastal Heinrich Andreas Erxlebeni väljaandel lõunaeestikeelne lühendatud Vana Testamendi väljaanne. [Tekst] See on tõlkelooliselt tähelepanuväärne tekst, mille algusosa langeb sõnastuslikult kokku Andreas ja Adrian Virginiuse põhjaeestikeelse käsikirjana säilinud rohkem kui 100 aastat varasema Vana Testamendi tõlkega, lõpuosa on tõlgitud lõunaeesti keelde põhjaeestikeelse trükipiibli põhjal (Ross 2011). Virginiuste algse tõlke ja Erxlebeni väljaande seoste edasine selgitamine pakub uusi hüpoteese eesti kirjakeele põhja- ja lõunaeesti versiooni omavaheliste suhete uurimisel (Kilgi jt 2014).


Viidatud kirjandus

  • Aarma 1995 = Liivi Aarma. Tsensuur ja kirjasõna Eestis 16.–17. sajandil. – Uurimusi tsensuurist. Koostanud Piret Lotman, Acta Bibliothecae nationalis Estoniae / Eesti Rahvusraamatukogu toimetised IV. Tallinn, lk 7–66.
  • Agenda Parva 1622 = Agenda Parva. In commodiorem usum Sacerdotum Provinciae Livoniae consripta. – Brunsbergae, Typis Georgij Schönfels. https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:287685
  • Ahrens 1845 = Eduard Ahrens. Johann hornung, der Schöpfer unserer Ehstnischen Kirchensprache. Tallinn: Franz Kluge. (Eesti keeles: Uue ajastu misjonilingvist Eduard Ahrens 200. Koostanud ja toimetanud K. Ross. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2003, lk 27–73.)
  • Ahrens 1853 = Eduard Ahrnes. Sprachfehler der Ehstnischen Bibel. Gesammelt und den Predigern der Ehsten zu unbefangener Prüfung empfohlen. Reval: In Commission bei Kluge und Ströhm (Lindfors Erben). (Eesti keeles: Uue ajastu misjonilingvist Eduard Ahrens 200. Koostanud ja toimetanud K. Ross. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2003, lk 431–525.)
  • Annus 2000 = Endel Annus, Eesti kalendrikirjandus 1720–1900. Eesti Akadeemiline Raamatukogu. Tallinn.
  • Beyer, Ross 2013 = Jürgen Beyer, Kristiina Ross. 1715. aasta tallinnakeelne Uus Testament uues valguses. – Ajaloolin Ajakiri, nr 3 (146), lk 465–485.
  • Bibelkonferenzen 2003 = Bibelkonferenzen und Sprachstreitigkeiten: Quellen zur Geschichte der Übersetzung der Bibel ins Revalestnische (1686–1690) / Piiblikonverentsid ja keelevaidlused: Põhjaeestikeelse Piibli tõlkimise ajaloost (1686–1690). Allikapublikatsioon. Koostanud Leino Pahtma, Kai Tafenau, toimetanud Jürgen Beyer. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu. [Ex fontibus archivi historici Estoniae]
  • Curriculum vitae = Curriculum vitae Adriani Verginii Pastoris in Odenpee descriptum Dörpati ao. 1706. 9. Apr. – Mittheilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Ehst- und Kurland’s. Neunter Band, Riga 1860, lk 118–125.
  • Eestikeelne raamat 2000 = Eestikeelne raamat 1525–1850. Toimetanud E. Annus. Eesti Akadeemiline Raamatukogu. Tallinn, 2000.
  • Ehasalu jt 1997 = Epp Ehasalu, Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp, Jaak Peebo. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1997.
  • Erxleben 1796 = Lühhikenne Wanna Piibli-Ramat, ehk Wanna Testament nink Jummala Sädusse Sönna. Meije Tarto- nink Werro-Ma Rahwa hääs nink Jummala Tundmisse kaswatamisses neide omman Keelen lühhidelt kokkusäetu. Tarto-Linan trükkitu nink müwwa Grentsiusse man [1796].
  • Fischeri katekismus [1684]1724 = Önsa Lutri Laste-Oppus, Lühhidelt Pühhä Kirja perrä ärräselletetu, nink Küssimisse nink Kostmisse kombel kokkosäetu. Jummalalle Auwus, nink temmä Tarto-Ma Koggodusse Tullusz. RIGA, Bey Samuel Lorentz Frölich. Anno 1724. [4. tr.]
  • Fischeri katekismus 1694 = Önsa Luterusse Laste Öppetus Lühhidelt Pühha kirja järrele ärrasellitud, ning Küssemisse ja Kostmisse kombel kokko säetud. Jummala Auuks, ning temma Koggodusse Kaswuks. RIGA, Druckts Johann Georg Wilcken, Königl. Buchdrucker, 1694.
  • Gnade und Friede 1715 = Gnade und Friede von Gott unserm Vater und dem Herren Jesu Christo! – Meie Issanda Jesusse Kristusse Uus Testament ehk Jummala Ue Sädusse Sanna. (Sissejuhatus). Tallinn, Johan Kristow Brendeken, [lk 2–14]. (Faksiimilväljaanne: Tallinn, 2004. Väljaande lõpus sissejuhatuse eestikeelne tõlge Toomas Paulilt.)
  • Habicht jt 2000 = Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp, Urve Pirso, Külli Prillop. Georg Mülleri jutluste sõnastik. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 12. Tartu.
  • Habicht 2001 = Külli Habicht, Eesti vanema kirjakeele leksikaalsest ja morfosüntaktilisest arengust ning Heinrich Stahli keele eripärast selle taustal. Dissertationes philologiae Estonicae Universitatis Tartuensis 10. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
  • Habicht jt 2015 = Külli Habicht, Pille Penjam, Külli Prillop. Heinrich Stahli tekstide sõnastik. Toimetaja Valve-Liivi Kingisepp. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
  • Johansen 1935 = Paul Johansen. Wanradt-Koell’i katekismuse tundmatuist järglastest. – Eesti Kirjandus 10, lk 433–436.
  • Kilgi 2009 = Annika Kilgi. Kirikukeele toimetamispõhimõtetest enne täispiibli ilmumist. – Keel ja Kirjandus 8–9, lk 679–687.
  • Kilgi jt 2014 = Annika Kilgi, Inge Käsi, Aivar Põldvee, Heiki Reila, Kristiina Ross, Kai Tafenau. Mis juhtus Puhja kiriklas? – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 525–538.
  • Kingisepp jt 2002 = Valve-Liivi Kingisepp, Külli Habicht, Külli Prillop. Joachim Rossihniuse kirikumanuaaldie leksika. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 22. Tartu.
  • Kõpp 1926 = Johan, Kõpp. Mickwitz, Christoph Friedrich. Eesti biograafiline leksikon. Tartu, Loodus 1926–1929 (Akadeemilise Ajaloo-Seltsi toimetused II), lk 321.
  • Kõpp 1959 = Johan Kõpp. Kirik ja rahvas: Sugemeid eesti rahva vaimse palge kujunemise teelt. Eesti Vaimulik Raamat. Lund.
  • Laats 1989 = Alar Laats. 250 aastat esimese eestikeelse Piibli ilmumisest. – Keel ja Kirjandus 12, lk 705–719.
  • Leivo jt 2013 = Johannes Gutslaffi piiblitõlge 1647–1657. Koostanud Maeve Leivo, Ahti Lohk, Kristiina Ross, Kai Tafenau. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
  • Lepajõe 1998 = Marju Lepajõe, Johannes Gutslaffi "Grammatilised vaatlused". – Johannes Gutslaff, Observationes grammaticae circa linguam esthonicam / Grammatilisi vaatlusi eesti keelest. Tõlkinud ja väljaande koostanud Marju Lepajõe. Toimetanud Jaak Peebo. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 10, lk 285–316.
  • Lill 1988 = Anne Lill. Christoph Blume ja XVII sajandi eesti kirjakeel. – Keel ja Kirjandus 1, lk 7–17; 2, lk 90–102.
  • Lohk, Ross 2019 = Ahti Lohk, Kristiina Ross. Joachim Rossihniuse ja Heinrich Stahli perikoopide võrdlus. – Emakeele Seltsi Aastaraamat (64) 2018. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 65–110.
  • Lotman 2014 = Piret Lotman. Heinrich Stahli elu ja looming. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 2014.
  • Luther 1545 = Biblia. Das ist: Die gantze Heilige Schrifft / Deudsch / Auffs new zugericht. D. Mart. Luth. M.D.XLV. Deutsche Bibelgesellschaft. Stuttgart. (Faksiimileväljaanne.)
  • Masing 1964 = Uku Masing. Hans Susi 1551. a. tõlkest. – Emakeele Seltsi Aastaraamat 10, lk. 121–136.
  • Müller [1600]1891 = Neununddreißig Estnische Predigten von Georg Müller aus den Jahren 1600–1606. Mit einem Vorwort von Wilhelm Reiman. Tartu, 1891. (Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft. Fünfzehnter Band.)
  • Müller [1600]2007 = Georg Müller. Jutluseraamat. Koostanud Külli Habicht jt; toimetanud Külli Habicht, Kai Tafenau, Siiri Ombler. Tartu: Ilmamaa.
  • Paul 1999 = Toomas Paul. Eesti piiblitõlke ajalugu: Esimestest katsetest kuni 1999. aastani. Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised nr 72. Tallinn.
  • Peebo 1995 = Jaak Peebo, Indikatiivi preesensi kolmas pööre Johannes Gutslaffil – Läänemere rahvaste kirjakeelte ajaloost. (Tartu Ülikooli Eesti keele õppetooli toimetised, 1), lk 116–129. Tartu.
  • Peebo 2001 = Jaak Peebo. Wastse Testamendi lugu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
  • Perikoobid 1691 = Ewangeliumma- nink Epistli-Lu Eggä Ajastan tullewa Aig-Pühhä, nink Sure-Pühhä, ka mu waijel tullewa Pühhi Päiwi päle. Tarto-Ma Kele sisse kirjotetu. RIGA, Gedruckt bey Johann Georg Wilcken, Königl. Buchdrucker.
  • Perikoobid 1695 = Ewangeliumme ning Epistli-Loud. Igga ühhe Aastas tullewa Aeg-pühha, ja mu pühha Päwi päle. Ma Kelel kirjotetud. – RIGA, Gedruckt bey Johann Georg Wilcken, Königl. Buchdrucker.
  • Perikoobid 1721 = Keik Ewangeliummid ning Epistlid koggona Aasta läbbi, ning ka 1. Meie Issanda Jesusse Kristusse Kannataminne ning Surm. 2. Jerusalemma Liñna Ärrarikminne. Trükkitud 1721. Aastal.
  • Perikoobid 1727 = Keik Ewangeliummid ning Epistlid keige se Aasta läbbi, ning ka 1. Meie Issanda Jesusse Kristusse Kannataminne, Surm, Üllestousminne ning Taewaminneminne. 2. Jerusalemma Liñna Ärrarikminne. Tallinn : Eestimaa Konsistooriumi kirjastuskassa. [2. tr.]
  • Piibel 1739 = Piibli Ramat / se on keik se Jummala Sanna, mis Pühhad Jummala Mehhed / kes pühha Waimo läbbi juhhatud / Wanna Seädusse Ramatusse Ebrea Kele ja Ue Seädusse Ramatusse Kreka Kele essite on ülleskirjotanud / nüüd agga hopis / Jummala armo läbbi meie Eesti-Ma Kele Essimest korda üllespandud … Tallinn, Jakob Joan Köler, 1739. (Faksiimileväljaanne Tallinn, 1990.)
  • Põhjaeestikeelsed 2007 = Põhjaeestikeelsed Uue Testamendi tõlked 1680–1705. Luuka evangeelium. Apostlite teod. Koostanud Kristiina Ross, toimetanud Heiki Reila, Kristiina Ross, Kai Tafenau. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
  • Põldmäe 1939a = Rudolf Põldmäe. Anton Thor Helle: esimene eesti piibli tõlkija. – Vana Tallinn. IV köide. (Tallinna Ajaloo Selts), lk 35–74.
  • Põldmäe 1939b = Rudolf Põldmäe. Lisandusi eestikeelse piibli väljaandmisloole. – Eesti Kirjandus, lk 448–455.
  • Põldvee 2000 = Aivar Põldvee. Toomas Pauli „Eesti piiblitõlke ajalugu“ (1999) kriitikute pilgu läbi. – Keel ja Kirjandus 4, 279–288.
  • Põldvee 2009 = Aivar Põldvee. Eesti „tähesõja“ taust ja retoorika. – Keel ja Kirjandus 8–9, lk 642–667.
  • Pärismaa 2016 = Pärismaa, Liina. Christoph Blume keelekasutuse eripärast. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool.
  • Reila 2007 = Heiki Reila. Uue Testamendi Hornungi tõlke kohast vaimuliku eesti keele kujunemisloos. – Keel ja Kirjandus 2, lk 143–151.
  • Reila 2009 = Heiki Reila. Potentsiaalivormidest eesti piiblitõlgetes. – Keel ja Kirjandus 8–9, lk 668–678.
  • Reiman 1889 = Villem Reiman. Eesti Piibli ümberpanemise lugu: meie Piibli 150-aastase juubeli mälestuseks. Tartu.
  • Reiman 1907 = Villem Reiman. Adrian Verginiuse surma mälestuseks. – Sirvialuad. Eesti Rahwa Tähtraamat 1907. Üksteistkümnes aastakäik. Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, lk 1–14.
  • Roosimaa 2003 = Peeter Roosimaa. „Wastne Testament” das erste estnischsprachige Neue Testament. – Die Bedeutung der Religion für Gesellschaften in Vergangenheit und Gegenwart: Akten des Fünften Gemeinsamen Symposiums der Evangelisch-Theologischen Fakultät der Universität Tartu, der Estnischen Studiengesellschaft für Morgenlandkunde und der Deutschen Religionsgeschichtlichen Studiengeselleschft am 2. und 3. November 2001 zu Tartu/Estland. (Forschungen zur Anthropologie und Religionsgeschichte. Band 36). Münster: Ugarit Verlag, lk 171-185.
  • Roosimaa 2004 = Peeter Roosimaa. Uue Testamendi eestikeelsetest tõlgetest ja tõlkimist toetavatest [p.o. toetavast] eksegeesist. Tartu : Tartu Ülikooli Kirjastus.
  • Ross 1995 = Kristiina Ross, Ülemlaulu tõlkest esimeses eestikeelses Piiblis. – Akadeemia 1, lk 3–29.
  • Ross 1997a = Kristiina Ross, Kahest 17. sajandi teise poole käsikirjalisest piiblitõlkest. – Professor Evald Saagi juubelikogumik. EELK Konsistooriumi Kirjastusosakond, 1997, lk 52–55.
  • Ross 1997b = Kristiina Ross. Kohakäänded Georg Mülleri ja Heinrich Stahli eesti keeles. – Pühendusteos Huno Rätsepale 28.12.1997. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 7. Tartu, lk 184–201.
  • Ross 1998 = Kristiina Ross. Translation of Psalms by Georg Müller and Heinrich Stahl. – Kirik ja kirjasõna Läänemere regioonis 17. sajandil / The Church and Written Word in the Baltic Sea Region in the 17th century. Koostanud Piret Lotman. [Eesti Rahvusraamatukogu toimetised / Acta Bibliothecae Nationalis Estoniae), lk 106–133.
  • Ross 2002 = Kristiina Ross. Esialgseid täiendusi Vana Testamendi tõlkeloole. – Keel ja Kirjandus 2, lk 73–87.
  • Ross 2009 = Kristiina Ross. Kõige vanemast tartukeelsest piiblitõlkest. – Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamat VIII. 2008. Tartu.
  • Ross 2011 = Kristiina Ross. Sisaliku jäljed piiblitõlkes. Lõunaeestikeelse Vana Testamendi saatusest. – Keel ja Kirjandus 8–9, lk 600–613.
  • Rossihniuse katekismus [1632]1898 = Joachim Rossihnius. Südestnische Uebersetzung des Lutherischen Katechismus, der Sonntags-Evangelien und -Episteln und der Leidensgeschichte Jesu nebst einem Anhang in das Südestnische übersetzter Kirchenlieder und Stücke der Agende. Mit einer Einleitung von Vilhelm Reiman. Tartu. (Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft. Neunzehnter Band), lk 1–65.
  • Rossihniuse perikoobid [1632]1898 = Joachim Rossihnius. Südestnische Uebersetzung des Lutherischen Katechismus, der Sonntags-Evangelien und -Episteln und der Leidensgeschichte Jesu nebst einem Anhang in das Südestnische übersetzter Kirchenlieder und Stücke der Agende. Mit einer Einleitung von Vilhelm Reiman. Tartu. (Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft. Neunzehnter Band), lk 67–180.
  • Saareste 1926a = Andrus Saareste. Gutsleff (Gutslaff), Johann. – Eesti biograafiline leksikon. Tartu, Loodus 1926–1929 (Akadeemilise Ajaloo-Seltsi toimetused II), lk 115–116.
  • Saareste 1926b = Andrus Saareste. Virginius, Andreas. – Eesti biograafiline leksikon. Tartu, Loodus 1926–1929 (Akadeemilise Ajaloo-Seltsi toimetused II), lk 592–593.
  • Saareste 1940 = Andrus Saareste, Piibli keel ja rahvakeel. – Piibli keelest: Kahesaja-aastast eestikeelset piiblit mälestades. Tartu 1940, lk 12–64 (Akadeemilise Emakeele Seltsi toimetised XLIV.)
  • Salu 1965 = Herbert Salu. Olematu raamatu konfiskeerimine. – Tuul üle mere ja muid lühiuurimusi eesti kirjandusest. Vaba Eesti, lk 32–45.
  • Sild 1928 = Olaf Sild. Kelle käega on kirjutatud Uue Testamendi eestikeelse tõlke Stokholmis olev käsikiri? – Eesti Kirjandus 12, lk 656–661.
  • Sitzungsberichte 1888 = 535. Sitzung der Gelehrten Estnischen Gesellschaft am 4. (16.) März 1887. – Sitzungsberichte der Gelehrten estnischen Gesellschaft zu Dorpat. 1887. Dorpat: Druck von C. Mattiesen. 1888, lk 45–77.
  • Sonntag 1817 = K. G. Sonntag. Versuch einer Geschichte der lettischen und esthnischen Bibel-Uebersetzungen. Riga.
  • Stahl 1632 = Heinrich Stahl. Hand- und Hauszbuches Für die Pfarherren, und Hauszväter Ehstnischen Fürstenthumbs Erster Theil Darinnen der laien Catechismus D. Martini Lutheri […] Riga: Gerahrd. Schröder.
  • Stahl 1638a = Heinrich Stahl. Hand- und Hauszbuches Für die Pfarherren und Hausz-Väter Esthnischen Fürstenthumbs, Dritter Theil, Darinnen die gewöhnliche Evangelia und Episteln durchs gantze Jahr […] Tallinn, Dch. Reusners Sel. Nachgelassener Widwen Drückerey.
  • Stahl 1638b = Heinrich Stahl. Hand- und Hauszbuches Für die Pfarherren und Hausz-Väter Esthnischen Fürstenthumbs, Vierdter und Letzter Theil, Darinnen I. 14. Psalmen Davids […]Tallinn, Dch. Reusners Sel. Nachgelassener Widwen Drückerey.
  • Stahl 1641 = Heinrich Stahl. Leyen Spiegel, Darinnen kürtzlich gezeignet wird, wie ein einfaltiger Christ Die Fest- und Sontägliche Evangelia in reiner Lehr und heiligem Leben jhm zu nutze machen kan, [Winter Theil] […] Tallinn, Heinrich Westphal, des Gymnasij Buchdrucker.
  • Stahl 1649 = Heinrich Stahl. Leyen-Spiegels, Darinnen kürtzlich gezeignet wird, wie ein einfältiger Christ Die Fest- und Sontägliche Evangelia in reiner Lehr und heiligem Leben Ihm zu nütze machen kan, Sommer-Theil […] Tallinn, Heinrich Westphal, des Gymnasij Buchdrucker.
  • Tafenau 2006 = Kai Tafenau. Eestikeelsetest Uue Testamendi tõlkekäsikirjadest Ajalooarhiivis. – Läänemere provintside arenguperspektiivid Rootsi suurriigis 16/17. sajandil II. Koostanud Enn Küng. Eesti Ajalooarhiivi toimetised 12. Tartu, 241–294.
  • Tafenau 2007 = Kai Tafenau. Pilistvere käsikirjadest ja nende seosest Heinrich Göseken vanema käsikirjaga. – Põhjaeestikeelsed Uue Testamendi tõlked 1680 – 1705. Luuka evangeelium. Apostlite teod. Koostanud Kristiina Ross, toimetanud Heiki Reila, Kristiina Ross, Kai Tafenau. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 551–555.
  • Tafenau 2009a = Kai Tafenau. Adrian Virginiuse eluloost. – Keel ja Kirjandus 11, lk 847–855.
  • Tafenau 2009b = Kai Tafenau. Veel täiendusi Vana Testamendi tõlkeloole. – Keel ja Kirjandus 8–9, lk 688–714.
  • Tafenau 2011 = Kai Tafenau. Uue Testamendi tõlkimisest Rootsi ajal: käsikirjad, tõlkijad ja eesti kirjakeel. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
  • Tering 1979 = Arvo Tering. Lisandusi ja täpsustusi Johannes Gutslaffi kohta. – Keel ja Kirjandus 1, lk 26–30.
  • Tóth 2019 = Szil´ard Tibor Tóth. Tartu kirjakeele raamid Johannes Gutslaffi grammatikast (1648) „Kodolaste raamatuni“ (1913). Tallinn.
  • Valik [1524–1739]1992 = Valik eesti kirjakeele vanemaid mälestisi a. 1524–1739. Välja andnud Albert Saareste ja A. R. Cederberg. Tartus, 1925–31, Akadeemilise Emakeele Seltsi Kirjastus. Faksiimileväljaanne, Tartu 1992.
  • Wastne Testament 1686 = Meije Issanda Jesusse Kristusse Wastne Testament / Echk Jummala Pöhä Sönna / Kumb Perräst ISSANDA JESUSSE KRISTUSSE Sündmist pöhist Ewangelistist nink Apostlist om ülleskirjotetu. Riga. Faksiimileväljaanne: Eesti Keele Instituut, Eesti Keele Sihtasutus, 2001.
  • Westling 1893 = Gustaf Oskar Fredrik Westling. Vorarbeiten zu der ehstnischen Uebersetzung des Neuen Testaments 1715. – Mittheilungen und Nachrichten für die evangelische Kirche Rußland. 49. Band. Neue Folge. 26. Band, lk 433–454, 518–537.
  • Virginiused 2003 = Esimene Moosese raamat, Iiobi raamat: tõlkinud 1687–1690 Andreas ja Adrian Virginius. Eesti Keele Instituut. Eesti Keele Sihtasutus.
  • Vulgata 1994 = Biblia Sacra iuxta vulgatam versionem […] Deutsche Bibelgesellschaft. Vierte, verbesserte Auflage.
  • Zehn estnische Predigten 1899 = Zehn estnische Predigten aus der Mitte des siebenzehnten Jahrhunderts. Mit einer Einleitung von Pastor Wilhelm Reiman. Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat, Bd.20 Jurjew (Dorpat), 1899.

Sõnastikus ja salmikonkordantsis kasutatud lühendid

Agenda Parva = vastureformatsiooni-aegne katoliiklik kirikukäsiraamat: Agenda Parva 1622

Bender = Johann Engelhard Benderi jutlus väljaandest: Zehn estnische Predigten, lk 49–56.

Blume1667 = Christoph Blume Uue Testamendi tõlkekatke: Eesti Rahvusarhiiv 1187-2-5323.

Blume = Christopher Blume jutlus väljaandest: Zehn estnische Predigten, lk 17–25.

Boierus = Laurentius Boieruse katekismus väljaandest: Ehasalu jt 1997, lk 89–92.

EvangEpistlid1691 = Perikoobid 1691.

EvangEpistlid1695 = Perikoobid 1695.

EvangEpistlid1721= Perikoobid 1721.

EvangEpistlid1727 = Perikoobid 1727.

Freigius = Andreas Freigiuse jutlus väljaandest: Zehn estnische Predigten, lk 7–16.

FischKat1694 = Fischeri katekismus 1694.

FischKat 1724 = Fischeri katekismus [1684]1724.

GutsVT = Johannes Gutslaffi Vana Testamendi tõlke käsikiri: Eesti Kirjandusmuuseum 1950/37.

GutsUT = Johannes Gutslaffi Uue Testamendi tõlke käsikiri: Eesti Rahvusarhiiv 1187-2-5323.

Hamerinus = Ericus Larsson Hamerinuse jutlus väljaandest: Zehn estnische Predigten, lk 39–48.

Jutlus 4, 8, 9, 10 = anonüümsed jutlused väljaandest: Zehn estnische Predigten, lk 26–33, 57–77.

Koell = Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismus väljaandest: Ehasalu jt 1997, lk 65–76.

Kohten = Jacobus Kohteni jutlus väljaandest: Zehn estnische Predigten, lk 1–7.

Kullamaa = Johannes Lelowi katekismus väljaandest: Ehasalu jt 1997, lk 59–60.

Liphardus = Balthasar Lipharduse jutlus väljaandest: Zehn estnische Predigten, lk 33–39.

Müller = Georg Mülleri jutlused väljaandest: Müller [1600]1891.

Münch = Müncheni käsikiri, Johann Hornungi Uue Testamendi tõlke varaseim säilinud ümberkirjutus: Baieri Riigiraamatukogu, Codex livo-esthnicus.

PblR = Piibel 1739.

RossihPK = Rossihniuse perikoobid [1632]1898.

Rossihnius Cat = Rossihniuse katekismus [1632]1898.

Saaremaa = Saaremaa käsikiri; väljaandest Valik [1524–1739]1992, lk 129–134.

StahlPk = Stahl 1638a.

Stahl HH1 = Stahl 1632.

Stahl HH4 = Stahl 1638b.

Stahl LS1 = Stahl 1641.

Stahl LS2 = Stahl 1649.

Turu = Turu käsikiri, väljaandest Valik [1524–1739]1992, lk 16–29.

WastT = Wastne Testament 1686.

Vigaeus = Lars Vigaeuse jutlused väljaandest: Valik [1524–1739]1992, lk 69–96.

VirgVT = Andreas ja Adrian Virginiuse Vana Testamendi tõlke käsikiri: Eesti Kirjandusmuuseum ÕES 192.

Völcker = Johannes Ambrosius Völckeri katekismus väljaandest: Ehasalu jt 1997, lk 80–87.

Piibliraamatu lühendid

1Aj 1. Aj