Midang

Korea keelest Kalju Kruusa

ESIMENE LAHKUMISE ÕPPETUND


Õpetajanna Yoshimura Ayako
seisis õitsva redisepeenra ääres
ja ta sõrmeküünte kümme poolkuud
olid väga väga ilusad.
Teises klassis olin jäänud õppeedukuselt viiendaks,
aga kolmandas, kui see jaapanlannast õpetaja tuli,
tõstis ta mu jälle esimeseks.
Vaevalt aasta pärast pidi ta lahkuma,
ma ostsin talle pikad mustad sukad ja "roosikreemi".
Kui omnibuss ta peale võttis ja külast välja sõitma hakkas,
läksime ja kükitasime kambaga bussi ette
ja hoidsime seda mõnda aega kinni.
Tema nuttis ja mina nutsin,
sain oma esimese lahkumise õppetunni.



SÜÜTUSEKAOTUS


Laiade lumeräitsakate langemise päevadel
kartsin põskhabemega loomaparisnikku,
kes tee peal oma kümnepealist pullikarja ajas.
Katsun allpool seletada, miks.

Seitsmeteistaastasena, talvel, lumeräitsakate aegu
olin kodukülast välja kihutatuna, kindla kohata
läinud mööda äsjaehitatud teed, kuhu jalad viisid,
kui nägin teeservas väikest külapoekest,
ja astusin sisse, küsides: "Kas makkŏlli't on?"
– "Noormees, väljas on külm, kas sa edasi tulla ei tahaks?"

võttis mind vastu kolmekümne ringis kirgliku moega naisterahvas,

läksin sisse – rauast söepannil põles õletuli,
igatahes sain käsi soojendada,
sestap sai joodud paar korralikku kannutäit,
ja kui naine must äkitselt kinni haaras,
tõmbasin ta omakorda enda vastu, me langesime maha
ja hetk hiljem tegimegi juba kähku *****,

aga pärast selgus, et naise abikaasa
oli seesama kole ja karvane loomaparisnik,
mistap hiljem, kui oli vaja sealt majast mööda minna,
tegin ettevaatliku ringi
kaugelt-kaugelt põlluääri mööda.
Kõige rohkem kartsingi seda tubli habemega loomaparisnikku siis,
kui neid laiasid lumeräitsakaid langes.

Hiljem aga uurisin asja lähemalt
ja selgus, et too kole ja karvane loomaparisnik
oli ***** ega saanudki lapsi sigitada,
naisi oli ta elu jooksul võtnud oma kolm tükki –
kuid viiekümneseltki polevat tal võsukesi olnud.
Sestap olla ta lõpuks sinnamaani jõudnud,
et palus oma teist ja kolmandat naist mitu-mitu korda:
"Kuulge, moorid, paarituge kas või mõne teekäijaga
ja saage maha ühegi lapsukesega!"
See oli tõesti naljakas lugu.
Nii et sestpeale, kui kõik teada sain,
on mind juba lumeräitsakadki naerma ajanud.



TÄISEALISEKS SAAMISE DEKLARATSIOON


Me kursusel oli üks õpilane, kes kaotas kella,
ja kuigi ta vaatas kaasõpilastele näkku:
"Kes mu kella sisse vehkis?"
oleks asi sinnapaika jäänud, kui vaid oleksin väärikalt rahulik olnud,
aga nähes seda näkkuvaatamist endast üle libisevat,
kaotasin kannatuse ja prahvatasin hingepõhjast
"Lähme välja!"
tirides kella kaotanud võimutseja kaasa.
Seejärel lõugasin
päikese käes täiest kõrist:
"Kuule mees! Kui sa kogemata kella kaotasid, siis kaotasid, eks!
Mis hea pärast sa kohe teisi kahtlustama pead?!"
Mõned õpilased hakkasid sestpeale
mind kahtlustava pilguga vaatama:
"Imelik tegelane.
Kui ise ei varastanud, siis hea küll.
Aga mis tal viga on, et ta sellist teatrit teeb?"
ja ilmselt nad jäävadki igavesti kahtlustama.
Olgu, kuidas on, aga see toonane avaldus,
mis ma täisealiseks saamise aastal,
kantmüts peas, välja purskasin, on mu elu esimene deklaratsioon.



ENESETAPUKATSE


1951. aasta suvel Chŏnjus tegelesin tükk aega
ainult üheainsa asja kallal juurdlemisega:
"Kuidas tappa ennast nii,
et see teistele loomuliku surmana paistaks".
Mulle poleks ju meeldinud,
et tulevased põlved mind "enesetapjast nõrgukeseks" tembeldavad.
Nii et kui mul kerge palavik tõusis,
väitsin veendunult, et see on malaaria,
palusin tuua pudeli malaariarohtu, kus oli sees sada kuulikest,
ja võtsin kogu kupatuse ühekorraga sisse.
See võis olla viiekordne surmav annus,
nii et surm oli juba viiekordselt kindlustatud,
aga isegi asaleakarva verd oksendades
õigustasin ennast agaralt, et see ei olevat enesetapp, muudkui korrutades:
"Et kiiresti paraneda... kiiresti paraneda..."
Kui aga seski asjas õnne ei ole, siis polegi midagi teha.
Läks lihtsalt nii, et parajasti põikas sisse luuletaja Yi Ch'ŏlgyun
ja tõi lähedasest haiglast hea arsti,
kes kutsus mul esile täieliku kõhulahtisuse.
Ometi varjasin selle väikese valega "Et kiiresti paraneda..."
oma enesetapukavatsust väga hästi
oma paarkümmend aastat,
kordagi iitsatamata.
On ju tõsi mis tõsi seegi, et ma ei teinud seda
mitte oma ihu, vaid vaimu
vaigistamiseks.



KOOSKÕLAHARJUTUS


1952. aastal, teisel semestril
sain Kwangjus, härra Pak Ch'ŏrungi asutatud Chosŏni ülikoolis
dotsendiks, teenides kuus kolmkümmend mal'i puhastatud otra.
Kui tahtsin oma pojale Sŭnghaele koolitarbeid osta,
pidin mitme toe jagu otra turule viima
ja maha müüma, enne kui raha kokku sain.
Tolle varasuve ühel varahommikul
läksin parajasti Kwangju jõge pidi ülesvoolu,
kui taevas olid pilved kohe tõeliselt ilusad!
Mungoa karva, hõbeda karva, printsessipuu õie karva, pruudisõle karva,
hahetavad pilvede värvid olid kohe vaatamist väärt!
Mudŭngi mäe päike tõusis uuena,
meenutades tuhandete titade kõkutamist,
ja ma ei teadnud, mida suurest rõõmust peale hakata.
Sellises tujus koju tulnud, röökisin täiest kõrist
ja läksin Haenamisse, Taehŭngi-nimelisesse templisse,
pügasin pea noaga paljaks,
paastusin viisteist päeva,
seejärel tuigerdasin jälle templimüüride vahelt välja
ja nägin, et Yun Kosani hauakivi kõrval oli sajapäevapunapuu õitsele puhkenud –
ohoo, mees oli tõepoolest muutumas!
Elu oligi tõesti uuesti maitse saanud!



MINESTUS


See võis olla 1956. aastal esimese semestri lõpupoole,
kui ma Tongguki ülikooli tunnitasulise lektorina,
seljas valge Hani mäe ramjeest ülekuub,
Silla kultuuriloo loengu ajal alatoitumusest minestasin,
aga kui praegu täpsemalt meenutada –
pea jäi mul ometigi selgeks.
"Eks kogenud Dostojevski langetõvehoos
isegi haruldast religioosset ekstaasi?
Mina küll sinnamaani jõudnud ei ole,
aga oma häbiväärset seisu ei tohi ju mingil juhul välja näidata.
Pean vastu pidama vähemalt nii kaua kui üllad hwarang'id."
Seega ei prantsatanudki ma maha,
vaid haarasin kõvasti lauast kinni ja jäin kumaras istuma.
Olin ju ometigi esteet, vähemalt niipalju.




sisu