Korea keelest Kalju Kruusa
Praegu mõeldes
olin ma infoametnikuna naeruväärsem,
kui olnuksin rinnahoidjat ja naisteriideid kandes.
Kirjutasin propagandaartikleid
nagu oma südameverega.
Toona vihkasin ma kõige rohkem
magusat lüürikat,
loodushuvi ja -lembust.
Kuigi me teed lahknesid,
pidasin oma õpetajaiks
Malraux'd ja Hemingwayd.
Luulet ja toda tegelikkust ühendav elu!
Ja ma soovisin
kuulina vihisevat saatust.
Jõudsime Taejonist kaarega ümber Kŭmsani
Yŏngdongi riigimaanteele välja,
kui kommude partisanisalk meid äkki ründas.
Kargasin mind sõidutanud maasturist otsekohe välja
maanteeäärse riisipõllu valli taha kägarasse
ja sihtisin seni kordagi kasutamata M1 vintpüssiga vaenlast.
Samal ajal nägin otse silme ees kuivanud võilille seemneid
keeristuulde lenduvat
ning silmapilkselt turgatasid mulle pähe
nii mõte
"Kui mu ihu praegu sedasi laiali pudeneks,
kes teab, kuhu mu elu seemned lendaksid,
et uued lilled õitseda saaksid?"
kui ka taipamine
"Mind on igavesti sügava salapära sisse mähitud,"
mis hajutasid kogu mu hirmu ja ärevuse
ning kiskusid mu nimetamatu vaimustuse sisse.
"Kas teate, mida neiu Ogi, eksole, kogu teie lähetuses oleku aja rääkinud on, ah?"
"?"
"Kommud jätku Taegu rahule ja põrutagu Pusani alla, merele välja, seal paugutagu täiega oma püsse, nii ta rääkis."
"?"
"Sest siis tuleks meie härra Ku kähku Taegusse tagasi."
"Misasja? Aga riigi hukkumine …"
"Kui ta härrat näha tahab, siis pole vahet, kas riik hukkub või mitte."
Tulnud käskjalana Pusanist tagasi, läksin oma tavapärasesse joomakohta – ei jõudnud veel edasigi astuda, kui perenaine tuli lagedale sellise jutuga. Ogi ise läks näost punaseks kui peet, hakkas perenaist hurjutama, et tal suu kinni panna, ja –
Süütuna abiellunud, ainult oma naist tundnud, võtsin ma samal ööl salamisi rinnalt Püha Südame medaljonigi, mis mul alati kaelas rippus, panin ta magamismati alla, ja kahmasin selle lollakalt lobiseva lõbutüdruku kaissu. Olin oma iharusest isegi üllatunud.
21. septembril astusin Ameerika transpordilennuki pardale, olles liitunud eelväega, mis 29. septembril Sŏuli tagasi võitis. Kuna see oli mul esimest korda elus lennukiga lennata, raputas see kogu mu ihu ja hinge ning allpool paistvad mäed, jõed ja külad tundusid nii tähtsusetutena, et lasid verisel võitlusel ununeda.
Maandusime rohtu kasvanud Kimpo väljale ja suundusime esmalt otse Inchŏnisse, kus tänavad olid alles tihedat lahingusuitsu täis.
Valmistasin põlengust pääsenud trükikojas lendlehtesid, mida linna sisenemisel levitatada, ning hilja öösel välilaagri poole kõmpides kohtasin kõrvaltänaval üht maani täis mustanahalist sõdurit. Ta jõudis mu kõrvale, mörisedes "Where? Where?", ise vasaku käe sõrmedega uhmrit moodustades ja parema käe pöidlaga nuia tampimist järele tehes.
Ja kuigi ma ta suurivaevu maha raputasin, muudkui korrutades nagu automaadist "Ai don nou", ei tundnud ma sugugi mitte vastumeelsust, vaid kogesin esimest korda teisest rassist inimesega lähedust. Tea, kas seda nimetataksegi relvavendluseks?
Lahkunud aprilli pidulauast,
kus tailiha puutumata jäi ja üksteise peale lõriseti,
ning seisnud silmitsi haavatud viirastustega,
tulin ma tagasi olemasolu üksikkambrisse.
Mu unelmate uue elu vabariik
oli õhupallina jäljetult haihtunud
ja kõik, mis ma sündmuspaigalt kaasa tõin –
verivärskeid surnukehi ründavate hakiparvede
kraaksumine ja kaklemine.
Kõri pitsitamas masendus ja meeleheide,
olin jõudnud juba kirstukaane alla varjusurma suhu,
kui viimaks avasin silmad iseenesestmõistetavusele,
et ideaalid ja tegelikkus saavad olla ainult paralleelsed.
Pühkisin vaimu ämblikuvõrkudest ja tolmust puhtaks,
istusin kirjutuslaua taha ja haarasin sule,
äsja talveunest ärganud konna kombel
teadmata, kuhu minna, ainult süda pakatamas.
See ei olnud ärevus.
See ei olnud tüdimus.
See ei olnud iiveldus.
See ei olnud võõrandumine.
See oli sügelus.
Üle kere sügelistesse nakatunu,
vaimu hulluks ajav
sügelus.
Et seda kihelust
veidikesekski unustada,
langesin ma kõlvatuse küüsi.
Lähedaseks saamise järgne
tühisuse tunne!
See oligi ainus rohi.
Istusin ta vastas 19. mai õhtul, mingi tühja hotelli ühes toas, hoovi peale oli jäetud kuulipildujaga soomuk; mõlemad tühjendasime tummalt ühtepuhku joogiklaase.
Lõpuks tuli ta lagedale pöörase ettepanekuga.
"Kas Sa Ameerikasse läheksid?"
"Kas ma inglise keelt ei peaks oskama?"
"Inglise keele puhul saab ju tõlki kasutada!"
"Pagan, ma ei tunne ju läänelikke lauakombeidki!"
"Noh, aga mingil alal tuleks oma panus ju anda!"
"Las ma jään Namsani oru vaeseks, aga väärikaks haritlaseks!"
Juhuslikule pealtkuuljale ilmselt naljatlustena tunduvaid lauseid vahetades tühjendasime ühtepuhku joogiklaase.
Mõistan, kuigi hilja, et luule
on mu elu üks ja ainus kohus.
Taipan, et luule on üldse mõttekaim asi,
kus tõeline mees elu kaalule peab panema
ja täielikult pühendub.
Pealegi leian, et oma innustunud elu
ma teisiti häälestada ei oska.
Hakkan jagama sedagi, et mu südame
ülim siirus on luule sees.
—Vette kukkunu ei küsi, kas ta oskab hästi ujuda või mitte. Peab kuidas tahes eluga välja tulema.
Sellise taipamisega, sellise meelekindlusega
tõotasin elada oma elu ainult luulele
ja alustasin sajaosalist "Põllupäeviku" luulesarja.
Suurõpetaja Bodhidharma
vaadanud üheksa aastat paljast seina,
kuni taibanud Teed,
aga minule, kes olen luule küljes rippunud oma viiskümmend aastat,
kui vaatan paljast kirjapaberit,
on see alati lihtsalt valge paber –
nii mõttetu,
või nagu teised ütleksid,
olen valinud vale tee.
Vanasti läinud keegi laulja
kolmeks aastaks kose juurde,
kiskunud kõrist häält välja –
ja saanudki suurepäraseks meistriks,
aga minul, kes olen kisa ja kära keskel
luuletusi kirjutanud ligi tuhat tükki,
ei ole ühtki luuletust, mis mulle endale meeldiks,
saati siis teistele, suurepäraseid pole ollagi –
nii mõttetu,
või nagu teised ütleksid,
päris hale hakkab.
Aga mis siin enam parata?
Tagasi minna ega maha jätta ei saa
ja kindlasti ma ei kahetse.
Nii nagu vette kukkunud inimesel,
ujugu ta hästi või mitte,
jääb üle ainult elu lõpuni
kõigest väest ujuda vehkida,
jääb minulgi üle ainult luuletusi kirjutada.
sisu