Saksa keelest Tõnis Tatar
Midagi tuleb, hiljem,
täitub sinuga
ja kergitab ennast
suule.
Tõusen üles
kildudeks purunenud
hullusest
ja jälgin oma kätt,
kuidas ta ühte
ainumasse
ringi tõmbub.
Vaju ära
minu käsivarre kumerusest,
võta kaasa
üks pulsilöök,
peida ennast sellesse,
väljas.
Kui sa minu sisse sured:
veel hinge viimases
räbaldunud
sõlmes
kätkedes
killukest
elu.
Ma näen sind veel: kaja,
tajutav tunde-
sõnades, hüvastijätu-
harjal.
Tasane kohkumus su näol,
kui äkki
lambilik helenemine
minus, kohas,
kus iialgi kõlab kõige valusamalt.
Pulsivool,
käsivarre-
kumeruses:
sõna
armastatu, leiva-
kätega kokku murtud ja kaua
hoitud,
just siin, üks alati, nagu
kuuluks öö minu ümber iseendale, sinu
päeva kaitse all.
Võitudeta elad minuga,
väike
ja koormatud.
Ainult sääl väljas, kus
meie hinged veel seisavad, tühermaal,
sääl heliseb. Heliseb
tema kumas,
kes käis meie kõrval.
Olgu pilved või tähed: me
ei tõuse üles.
Tule lähemale, tule:
et ei tuikaks kaks korda
läbi meie
lahtise maja.
Tule, tõsta maailm ühes endaga välja,
tule, las ma valan teile juurde
kogu minu oma.
Vaid sinuga olen,
meile saagiks langend,
ka praegu.
Vastandid
on meie sees,
ületamatult
ärkvel,
magame teispoole, halastuse
väravate ette,
ma kaotan sind sinule, see
on mu lumelohutus,
ütle, et on Jeruusalemm,
ütle nagu mina oleks see
sinu valgus,
nagu sa oleksid
minu,
nagu me võiksime ilma meieta olla meie,
ma lehitsen su lahti, igaveseks,
sa palud, sa vannud
meid vabaks.
IIRI
Anna mulle tasakaal
sinu une rukkijärsaku kohal,
tasakaal
uneraja kohal,
õigus lõigata turvast
südame nõlvakul,
homme.
KASTE. Ma lebasin sinuga, sina, tolmus,
porine kuu
pildus meid vastusega,
me pudenesime lahku
ja murenesime jälle üheks:
isand tõi leiva,
leib tõi isanda.
KUMADEST TULVIL
taevamändide veerel,
mäel.
Surm,
mille sa mulle võlgned, ma
lahendan
ta.
Kadunust valatud sina,
maski järgi,
pikki
su laukurdu
olla oma
laukurruga sinu lähedal,
jälg ja jälg
hämarusega külvatud
surmavalt, lõplikult.
TÄISSADANUD JÄLGEDES
vaikuse väike kerjusejutlus.
Just nagu sa kuuleksid,
nagu ma armastaksin sind veel.
ÄRA KIRJUTA ENNAST
maailmade vahele
seisa vastu
tähenduste mitmekülgsusele
usalda pisarate jälgi
ning õpi armastama.
TASA, ARMAS, TASA
Üle kruusa roomab raskemeelsus;
pilvedes
vaaruv kaja
peletas vihma,
lohutas ja lasi lahti.
Õhtu õide puhkevad sõrmed
haaravad põõsaste harfidelt
kuldse laulu.
Tuviparved kiirustavad mööda,
alustavad värinal hõbedast mängu,
põimivad kaela ümber sõrmuseid
ja viivad kaasa.
Purjetav vaikus
randub tähtedega võlvitud abajais.
Punetades vulisevad
sirelites tunnid:
"Vallanda, armas, oma kiharad;
valjult kajab meis aastaaeg,
vihmamagus on meie tume vine
teel
sinu poole."
Liblikad relvastuvad
oma ööde vastu.
Sina viivitad:
kas peavad enne punased tulbid avanema
ja kui kaste on liiga raske,
noogutama?
Hingus nutab:
mis loeb see lilledele?
Juba kääritab maa
metsikusse veini tormakat rahutust,
mis end väravatest lahti kisub...
Peagi kustuvad kõik hüüded.
VALGED ON TULBID: kummardu mu kohale.
Öö vahetab tuule jahedate käte vastu.
Ütle:
kas liblikad hakkavad kogunema?
Ütle:
kas sa suled selle roospunase kuma ees silmad?
Ütle?
Sest seekord – tunned sa? – ei lase minu käsi sind
enam maailma...
Valged on tulbid: kummardu mu kohale!
AASTAD SINULT MINULE
Jälle lainetab sinu kihar, kui ma nutan. Oma silmade sinaga
katad meie armastuse laua: voodi suve ja sügise vahel.
Joome jooki, mida villis too, kes pole mina ega sina ega keegi kolmas:
lürbime tühja ja viimast.
Silmitseme ennast süvamere peeglites ja ulatame teineteisele roogasid:
öö on öö, ta algab hommikul,
ta viib mu sinu juurde.
CORONA
Sügis nosib otse peost oma puulehte: oleme sõbrad.
Lüdime aja pählikoorest ja õpetame ta käima:
aeg pöördub koore sisse tagasi.
Peeglis on pühapäev,
unenäos magatakse,
suu räägib tõtt.
Mu silm tõuseb armastatu häbemeni:
uurime teineteist,
kõneleme tumedalt,
armastame teineteist nagu moon ja mälestus,
magame nagu vein teokarpides,
nagu meri kuu vereringes.
Seisame põimunult aknal, nad vaatavad meid tänavalt:
On aeg, et nad teaks!
On aeg, et kivi puhkeks õide,
et südant tabaks rahutus.
On aeg, et on aeg.
On aeg.
Valgeim tuvidest tõusis lendu: ma tohin sind armastada!
Tasases aknas kõlgub tasane uks.
Vaikne puu astub vaiksesse tuppa.
Oled nii lähedal, nagu sind polekski siin.
Võtad mu käest suure lille:
ta on valge, ei punane ega sinine – võtad ta siiski.
Kus teda kunagi polnud, sinna jääb ta alatiseks.
Meid polnud kunagi, nii jäämegi tema juurde.
ÖÖSITI, kui armastuse pendel võngub
alati ja mitte kunagi vahel,
ühineb sinu sõna südame huultega
ja sinu äikseliselt sinine
silm ulatab maale taeva.
Kaugest unimustast
salust hingab sosistatu meile vastu,
ja tegemata jäetu käib ringi, suur nagu tuleviku viirastused.
Mis nüüd vajub ja kerkib,
kehtib südamepõhja maetuile:
pime nagu pilk, mis me vahetame,
suudleb ta aega suule.
KRISTALL
Mitte minu huultelt ära otsi oma suud,
ega ukse eest võõrast,
ega pisarat silmast.
Seitse ööd kõrgemal rändab punane punase juurde,
seitse südant sügavamal koputab käsi uksele,
seitse roosi hiljem vuliseb allikas.
SINISEST, mis alles otsib oma silma, joon ma esimesena.
Joon sinu jalajälgedest ja näen:
veered läbi mu sõrmede, helmes, ja kasvad!
Kasvad nagu kõik, kes on unustatud.
Veered: raskemeelsuse suur rahetera
langeb rätikusse, hüvastijätuviibetest üleni valge.
Südamest ja ajust
pakatavad öö võrsed,
ja sõna, vikatiga öeldu,
painutab nad elusse.
Tummalt nagu nemadki
voogame maailmale vastu:
meie pilgud,
lohutuseks vahetatud,
kobavad teed,
meelitavad tumedalt ligemale.
Tühjalt
vaikib sinu silm minu silmas,
ekseldes
tõstan su südame huultele,
tõstad minu südame enda omadele:
mis me nüüd joome,
kustutab tundide janu,
mis me nüüd oleme,
valavad tunnid ajasse.
Maitseme me talle?
Ükski heli ega valgus
ei libise meie vahele seda ütlema.
Oo võrsed, te võrsed.
Te öö võrsed.
LOOJANGUPUNAS
Loojangupunas magavad nimed:
ühe
äratab sinu öö
ja juhib ta valge sauaga
kobades südame lõunamüürile,
piiniate alla:
üks, inimese kõrgune,
seab ennast sisse pottsepalinnas,
kust astub läbi vihm
kui meretunni sõber.
Sinas
lausub ta varjusid soojendava puusõna,
ja su armastuse nimele
lisab oma silbid.
HIILGUSED
Vaikiva kehaga
lebad minu kõrval liivas,
tähtedest kaetud.
...............
Kas murdus üks kiir
siin minu kohal?
Või oli see sau,
mis meie kohal murti
ja helendab nii?
BRETOONI RAND
Meie nähtu kogutud kokku,
sinu ja minu hüvastijätuks:
meri, mis öid meie rannale paiskas,
liiv, kust nad lendasid läbi meiega koos,
ülal roostepunane kanarbik,
kus meiega juhtus maailm.
NÕLV
Elad minu kõrval, minu moodi:
nagu kivi
öö lohkuvajund põses.
Oo see nõlv, mu armas,
kus me katkematult veereme,
meie, kivid,
nirest nireni.
Kord korralt ümaramaks.
Sarnasemaks. Võõramaks.
Oo see joobnud silm,
mis siin nagu meiegi eksleb
ja meid aeg-ajalt
jahmunult üheks vaatab.
sisu