ERNST JANDL (1925-2000) on ilmselt üks parema huumorimeelega poeete 20. sajandi saksakeelses luules ja ilma igasuguse kahtluseta üks eredamaid tähti kogu maailma eksperimentaalluuletajate seas.

Jandl sündis Viinis, kus ta arvukate poeesia-reiside kõrval ka suure osa ajast tegutses (töötades näiteks gümnaasiumiõpetajana). Eksperimentaalseid luuletusi hakkas ta kirjutama 1956. aasta paiku; umbes samal ajal tutvus ta ka nn Viini Grupiga, kuhu kuulusid teiste hulgas helilooja Gerhard Rühm ja luuletaja H.C. Artman. Viini Grupp oli "konkreetse luule" eksperimentidega – foneetiliste ja visuaalsete luuletustega, häälutuste ja ideogrammidega – algust teinud juba mitu aastat varem, ent Jandli särav ja vaimukas kuju tõusis kiiresti teiste hulgast esile.

Jandl on öelnud, et kõige edukamad eksperimentaalse luule meetodid on need, mida kasutatakse ainult ühe korra: sel juhul samastub luuletus oma loomemeetodiga. Jandl on muuhulgas loonud Schwittersist ja dadaistidest mõjutatud häälutusi, kasutades töödeldava materjalina siiski pigem sõnu kui häälikuid. Ise andis ta neile luuletustele nimeks "Sprachgedichte" ("kõneluuletused"). Õigupoolest on tekstimaterjali kõrval Jandli loomingu oluliseks osaks ka luuletaja enese elav esitus, millest on palju salvestusi.

Jandl on saanud palju kuulsate sakslaste ja austerlaste nimelisi preemiaid, teiste hulgas Georg Trakli, Georg Büchneri, Heinrich von Kleisti ja Friedrich Hölderlini preemia.

Jandli tekste on eesti keeles varem ilmunud Ninnikus nr. 8 (tlk Maarja Kangro) ning ajakirjades Vikerkaar 5-6/1999 ja Looming 11/2002 (tlk Jaanus Vaiksoo). Siinsed tõlked on pärit raamatust: ernst jandl. dingfest. verstreute gedichte 4. luchterhand literaturverlag gmbh, münchen, 1997.


Maarja Kangro




sisu