Anne Vabarna

Seto keelest Hasso Krull

PEKO UINUB


Kulla Peko läks ära koopasse,
hall kõva oma hauda.
Jeesusel koopas koolurõivad,
surmasärgid valmis hauas,
kiri oli pandud keskpaika,
pääsuke pea-augu külge:
"Võid oma ilmaelu lõpetada,
jätta marja maa peale,
vana, oled palju vaeva näinud,
kõva, palju korda saatnud,
ei saanud ööselgi magada,
ei saanud päevalgi puhata,
riiki tahtsid rikkaks teha,
seto kanti kõrgeks teha!"
Peko lausus meelestani,
oma meele poolestani:
"Rikkus on ju enda kätes,
kõrgus ikka oma kodus –
haarajale annan hame,
rühkijale rüükese;
ei anna ilusat istujale,
ei anna valusat vahtijale,
ilusa annan töö tegijale,
valusa vaevanägijale;
ei anna petjaile pihtsärki,
suikujaile sukakesi.
Kes astub minu asemele,
kes jääb minu jälgedele,
selle soost saavad suured härrad,
järelkasvust kaubamehed;
nende äri edenegu,
nende kaubad kallutagu,
saagu neil kanad kalevised,
üsakirjad ülihead.
Kes peab poodi, mainib Pekot,
kallist kõva ju nimetab,
mulle sõna koopas kuulda,
linnule tuuakse liivahauda.
Saadan oma jõu jõhvikaile,
marjavere maasikaile,
hüva sõna mustikaile,
sirge meele sõstardele –
maasikaist saagu magus söök,
mustikatest saksa sahvt,
julged marjad jõhvikatest,
sirged marjad mustist sõstraist!"
Pekokene heitis siis pikali,
sättis maa peale selili.
Inglid ligi tal hiilisid,
kohale tulid kolmekesi,
vaikselt panid särgi selga,
rõivad pehmesti Pekole,
jalga villased kapukad.
Peko pead kammisid pehmesti,
valget latva lahutasid,
ise kammisid, ise rääkisid,
lahutasid, sõna laususid:
"Kenasse mulda kammime,
lahedasti lebamaie.
Kõrge mees elas selles koopas,
kõva lindu liiva all,
elasid õkva õigesti,
koopas koguni hästi –
õige mees kutsutud kõrgele,
kõva mees tahetud taevasse!"
Inglid rääkisid tasakesi,
pehmelt kõnelid Peko man:
"Tulime kutsuma kõrgele,
viima Pekot pilve taha:
Jeesus enne meile ütles,
toona ajas toda juttu:
"Pekoga pehmesti elasime,
kõvaga väga korralikult."
Jeesus nuttis, ise rääkis,
kallis Maarja nii kahetses:
"Varsti tuleb mulgi tunnikene,
kullale kurb olemine –
Jeesus ei saa enam elada ilma peal
ega marssida maa peal:
risti lööma mind hakatakse,
vaga verda vaevatakse!"
Sestap käskis tulla Peko järgi,
Pekot kutsuma kõrgele.
Viime su kõrgele kuningaks,
targaks paneme taevasse,
kullast saab aiakuningas,
puhta puu valvaja üleval.
Kõrged kõik lähevad kõrgele,
õndsad mehed õhu peale."
Peko ingleile kõneles,
kostis sõna kaks-kolm:
"Kammisite mind ilusasti,
valget latva ladusasti,
pange mu juuksed hirre peale,
valged palged palgi peale!
Siis mind klaasi all nähakse,
kirstu sisse keeratakse,
juuksed näha härradele,
palged papile vaadata,
kaevad selged setokesed,
Peko need järeltulijad."
Siis kooles kulla Pekokene,
kallis kõva kangelane.
Õnnis suri õndsal viisil,
vagale vaimule sobivalt:
kui jäi, mari, ta magama,
uinus veidi aja pärast,
jäi ta hing enda juurde,
vaga vaim varju juurde,
Ilusti hoidis Peko ihu,
Peko palgeid paremini.
Inglid läksid tasa Jeesuse juurde,
madalasti Maarja manu,
Jeesusele siis rääkisid,
Maarijale mainisid:
"Kulla Pekot käisime kooletamas,
marja jäi kõvasti magama.
Peko ei tõuse enam kunagi üles,
enam ei astu kellegi appi.
Tema juus jäi hirre peale,
tema palged palgi peale."
Jeesus käskis suuri sulaseid,
nägusamaid näitsikuid,
andis taba kulla kätte,
võtme hõbedase pihku:
"Minge, kullad, koopa juurde,
haned, haua veere juurde,
seal kus puhkab pikk Peko,
magab sirge setokene –
pange tappi Peko tare,
kuldalukku tema koobas!
Mul pole aega kaema minna,
koopa veerde kuulatama."
Ruttu jooksid siis sulased,
jooksid nägusad näitsikud,
kullad, Peko koopa juurde,
haned, kõva haua juurde,
panid ukse ummuksisse,
pajalauagi pandlasse.
Jeesuse kiri keset taba,
toredad tähed luku peal,
uks jäägu kinni alatiseks,
ilmatuma igaveseks.
Kirik tuleb siia kohta,
torn tuleb koopa kohale!
Igaüks läks oma koju,
vaga vaim oma varju.
Jeesus kuulutas kõigile,
ümberkaudu andis teada:
vägimees heitis ju magama,
Peko jäi koguni koopasse.
Nii sai see kõigile kuulda,
ümberkaudu laialt teada.
Tõusis kui pääsu päikene,
astus ao veerekene,
kuuelt poolt joosti koopa juurde,
lipati liivahaua juurde.
Tuli sirgeid setokesi,
tundsid teed need targad mehed.
Peko juus paistis kaugele,
väega välkus palju maad:
tegi pool ilma ilusaks,
tegi pool valda valusaks.




sisu