Võro keelest Hasso Krull
ROHELINE PEKO
Hingedeööl kukub toanurgast alla
Peko, pühakuju.
Peas on tal
roheline ämblik
või mingi muu putukas.
Videvikus õrritas ta mind
nagu treener poksijat
enne otsustavat raundi.
Päeval jälle käratas:
"Ära unista,
küsi
või ütle välja."
Vastasin:
"Isume enne teeleminekut,
paneme küünlad peas põlema."
SISALIKUD
Mul oli õnnelik lapsepõlv.
Mul käis Eesti Loodus.
Ema tellis Eesti Kommunisti.
Muidu Eesti Loodust ei saanud.
Vaatasin tuhme teralisi
pilte põtradest, metsistest,
rebastest, rabast ja merest.
Ja ma lugesin ahvikarjast.
Kuidas mõni emane veel vanast peast
oma punase persega
kõik karja isased kiima ajab.
Ja mõnest noorest ei hoolitagi.
Nelikümmend aastat on mööda läinud.
Praegu vaatan pisipojaga
suurest loodusest filme.
Vaglakestest, kelle lapsed
närivad söögiks ema seljast nahka.
Värvid on eredad,
pildid liikuvad
ja lähivaates.
Tema sealsamas kõrval
vaatab, silmad suured,
nagu minagi omal ajal,
teretab rohutirtsu ja sitasitikat,
lepatriinut ja sisalikku.
Loodus ongi õnn ja rõõm,
armastus, valu ja unistus,
unenägu, urbaniseerumine
ja igavene uni.
Väike sisalik
ema külje all –
kui ainult keegi
katust pealt ära ei tõsta.
TUUMANUPP
Inimeste unenägudes, piltidel, ajalehtedes,
filmides ja juttudes helgib
ümarik tuumanupp.
Hirm hullumeelse ees,
kes vajutab.
Suur pauk.
Valu ja vaikus.
Dante põrgu viimane ring.
Inimene ihkab müüti – suurust – silmapilku.
Suurt pööret.
Järsku lõppu.
Aga tegelikult:
me kõik oleme nupumehed.
Iga päev, iga tund, iga hetk.
Kui uued kiled prügikasti viskan,
pritsin nahale magusat lõhna,
ei vasta viisakalt.
Laps nutab.
Ei vasta – ei kuule – ei näe – ei taha,
ei saa – ei mõista.
Tahan – liiga palju tahan kõike.
Kõigist rohkem või kõige paremat.
Kui vehin kogu aeg lippudega –
õige või vale,
nii peab või nii ei tohi.
Nii lähevadki need nupud me sõrmede all
punaseks,
tuliseks,
sähvatused, valgus.
Korraga sosistamine.
Flöödid, saksofon, kontrabass.
Miks nad tapsid Ferdinandi
või naabrimehe või veel kellegi?
Oi inimesed.
Ma palun:
– Kanname igaüks hoolt
oma tuumanupu eest. –
SÜGISJOOKS
Kui kõrvitsad küpsesid iga päev kollasemaks
ja kased puistasid ikka enam kulda,
hakkas mul kõrvade tagant
peanahk sügelema.
Esimest korda pärast india peamassaa˛i koolitust.
Kratsimisest polnud kasu.
See kihelus oli kusagil pea sees.
Nii nagu Lindora laadal,
kui jooksin ringi, otsides suitsuliha ja mett,
ja mu pähe kasvasid kõrvad.
Pea ümber tuprus ja vanus
hall karv.
Kikkis kõrvu
olen nüüd valmis libahunti jooksma.
Hoidke oma lambaid ja kalleid koduloomi –
täna öösel lähen jooksu!
KOTKA SÜND
Emade ema õnnistas mind.
Sain käima peale.
Vägilane sündis
nagu tuldpurskavast mäest.
Läbi pinna,
ei pugenud koopast.
Vere- ja piimajõed.
Valu ja haav.
Kaks kasteselget silma
ja kõikevõitev naeratus.
Suur nagu kotkas.
LAPSENA
Kui olin väike,
viisid külalapsed mu mängumajja.
Muuseas ütlesid nad tihti ühte sõna,
mida ma polnud kuulnud.
Kogusin sõna ära, nagu kogutakse murret
ja hakkasin kodus tarvitama.
Loomulikult.
Mamma, tädi ja ema,
kel oli teisigi külanaisi külas,
hakkasid kätega vehkima.
Ei, see sõna ei sobi.
– Miks? – olin mina püha imestust täis.
– Prosta, pead kuidagi peenemalt ütlema –
Mina olin väike
külalaps Pärlijõe kaldalt.
Peeni sõnu palju ei teadnud.
Üks peen asi tuli meelde,
mis kodus oli:
virviis.
Ja otsekohe tunnistas suguvõsa naistevägi mu geeniuseks.
Aga sellest kuldrantidega serviisist
on alles ainult üks ärakriibitud liud.
ÕHTUL KOOS EMAGA KODUS
– Ema, kuule, mis sa seal teed?
– Laps, mulle tuli uni peale.
– Ema, kuule, praegu tuleb hea film.
– Laps, mul on pea oma mõtteid täis.
– Ema, imeauto oskab lennata
ja juhiga rääkida.
– Hobusest targemat polegi,
toob maani täis mehe ka koju.
– Ema, kuule, kas sinu ema
ei vaadanudki sinuga koos telekat?
– Laps, talle meeldis rohkem kududa.
Ja mina tahtsin raamatut lugeda.
– Ema, kuidas siis vanasti elati?
Kas telefoniga räägiti?
– Jah, laps, aga torul oli saba taga.
Ja numbrit ei näidanudki.
Vanaemal polnud sellist ka.
– Aga kui ta kedagi armastas?
– Siis saatis lindudega sõna.
Ega midagi…
ISA
Kuidas mu isa ära kadus –
kust mina tean,
ma polnud veel aastanegi.
Räägitakse seda ja teist.
Kaabu unustas maha.
Mängisin sellega daami.
Sain isa mütsi all kasvada küll.
Leidmine oli sama segane –
Euroopa Liidu pärast
tõi ta oma venna, et see rahvast veenaks
Euroopa Liidu poolt olema.
Koduküla väljak Pärlijõe kaldal.
Isa sai mu lastega tuttavaks.
Väiksemad jäid tal nägemata,
oli vahepeal nägemisest ilma jäänd.
Nii oleks asi jäänudki.
Kuni mu arvuti ekraanile
ilmus Family Tree.
Minu õnn hakkas õitsema sellepärast, et ma
ei osanud inglise keelt.
Tuli ette tühi kast ja tahtis isanime –
ainult enda jaoks paningi.
Aga siis olin juba võrgus.
Otsekohe tekkis mulle tuhat haru
virtuaalseid sugulasi, hõimlasi.
Iga päev ilmus ekraanile
sünnipäevade meeldetuletusi.
Aga mina ei tihanud neid segada.
Ja nemad ka ei teinud minust välja.
Kas helistada isale
või jätta helistamata?
OBINITSA WATERLOO
Seljataga on pikk sõda
oma kodu loomise eest.
Võõra tare omaks laulmine,
värvimine, kraapimine, parandamine.
Omaks võtmise eest.
Võõraks põlgamise vastu.
Paranenud on nõgeste
ja ohakatega kõrvetatud käed.
Ja ära õitsenud ning külmavõetud
hilised astrid ja lõvilõuad.
Teiskordselt õitseb sügisel
külmadega võidu
väiksenupuline roosa roos.
Valendab uus põrand.
Soojendab parandatud ahi.
Aga ilmauks on irvakile löödud,
mu kodu taevalae kaudu võõrale valla.
Kas kuskil hoiab
ust luku asemel luud?
Ühe lahingu ma kaotasin –
mind võitis kirpude vägi.
KOLMAS RIND
Kinnihoidjal kisub köis
peopesad marraskile,
lõikab kuni luuni.
Ja igal hommikul
keerleb see köis
jälle veristes haavades.
Põgenejal kisub kammits jalgu –
hõõrub, väänab,
kas või murrab
esijalad, tagajalad,
kolmanda jala.
Või kõik.
Ah selleks ongi naistel
kolmas silm,
et alati silmas pidada,
kuhu kisub meeste kolmas jalg.
Aga miks on seto naistel
veel kolmas rind?
Hõbedast küll – aga see pole tähtis.
Ikka abiks – emaemade kilp –
mis muud.
EMASED
Ja isa on Su isa.
Emis on põrsa ema
ja kult on põrsa isa.
Lehm on vasika ema.
Pull on tema isa.
Lammas on talle ema.
Oinas tema isa.
Mära on varsa ema.
Täkk tema isa.
Kana on tibukese ema.
Kukk tema isa.
Maa on meie ema.
Taevas meie isa.
Meie oleme ilma lapsed.
LEELO HOMMIKUNE LAUL
Tii tii, tihane.
Sile tee, sile tee.
Kurr-karr, kus sa läed?
Kassil pole mähkmeid.
Kassi pott on õues.
Mättad, mättad, mättad.
Mulk.
sisu