Tegelikult on Hofmannsthal austria kirjanduse silmapaistvamaid kujusid. "Teed ja kohtumised" annab suurepärase sissejuhatuse tema loomingusse ja sisaldab ka Hofmannsthali kõige tuntuma proosateksti, fiktsioonivormis essee "Üks kiri" (1902), mis puudutab "keelekriisi" ja "müstilise vaikimise" teemasid (Sprachkrise, mystisches Schweigen). "Kõigepealt", kirjutab lord Philipp Chandos selles väidetavas kirjas Francis Baconile, "muutus mul aegapidi võimatuks arutleda mõne kõrgema või üldisema teema üle, sealjuures suhu võttes sõnu, mida ometi kõigil inimestel on kombeks kasutada järele mõtlemata ja soravalt. Tundsin arusaamatut ebamugavust lihtsalt sõnade "vaim", "hing" ja "keha" hääldamisegi ees. Leidsin, et mul on seesmiselt võimatu esitada mingit otsust õukonnasuhete, parlamendilugude või ükskõik mille muu kohta. Ja seda mitte mingisuguste kaalutluste pärast, sest Te ju tunnete minu kergemeelsuseni ulatuvat vabameelsust: hoopis need abstraktsed sõnad, mida keel ju loomulikult peab kasutama mingi otsustuse päevavalgele toomiseks, pudenesid mu suus laiali kui ussitanud seened..." (Lk 28-29) Aasta varem olid Saksamaal ilmunud Fritz Mauthneri "Keelekriitilised vihikud" (Beiträge zu einer Kritik der Sprache), mis Nietzschele ja Machile toetudes väljendasid samasugust keeleskepsist filosoofilise keelekriitikana. Mauthneri jaoks ei saa ilma keeleta olla mingisugust teadmist, kuid ometi on keel reaalsust varjav loor, mis ei võimalda tõelist tunnetust, vaid kajastab ainult subjektiivset kogemust ja on määratud ühiskondlike funktsioonidega. Seepärast ei peegelda keelelised struktuurid ontoloogilisi struktuure. Mauthneri ja Hofmannsthali vaadetel on kokkupuutepunkte veel paljude kaasaegsete kirjanikega nagu Rainer Maria Rilke, Franz Kafka või Robert Musil, rääkimata hilisemast 20. sajandi kirjandusest, kus keelekriitiline hoiak on sageli valitsev ja võibki olla kirjutamise peamine ajend.
"Paljud tõesti" (Manche freilich..., 1895) on kirjutatud mitu aastat enne Chandosi-kirja, mille järel Hofmannsthal luuletajana enam ei jätkanud. Ometi tajume selleski tekstis samasugust "vaikimise jõudu", mis kannab kirja ja mille tõttu Philipp Chandos ei saanud kirjutada "ka tuleval ega ületuleval ega ühelgi järgneval aastal oma elus ühtki ingliskeelset ega ühtki ladinakeelset raamatut," sest keel, milles ta uskus end olevat "võimeline nii kirjutama kui mõtlemagi", ei olnud "mitte ladina ega inglise ega itaalia ega hispaania, vaid säärane keel, mille sõnadest ma ei tea ühtainustki, keel, milles mind kõnetavad tummad asjad ja milles ma vahest ükskord hauas annan aru tundmatule kohtunikule..." (lk 34) Ain Kaalep on oma valiku järelsõnas arvanud, et just "Paljud tõesti" on sedalaadi luuletus, mille sarnast "iialgi ei kirjutanuks" Hofmannsthali sõber Stefan George, kelle estetism oli märksa rangem ja jäigem. Tõepoolest. Kuid eks ole Hofmannsthali luuletus erandlik ka palju laiemal taustal, ja eks puuduta ta meid ometi? Millise teise niisama tuntud tekstiga me õieti võiksime seda luuletust võrrelda?
Hasso Krull
Hofmannsthali lehekülgi
http://www.navigare.de/Hofmannsthal/
http://polyglot.lss.wisc.edu/german/homes/krause/Hofmannsthal/
Hofmannsthali tekste saksa keeles
http://projekt.gutenberg.de/autoren/Hofmanns.htm
"Paljud tõesti peavad hinge heitma" saksa keeles
http://people.freenet.de/eizi/Hofmanns.htm
"Üks kiri" saksa keeles, kommentaare ja kirjavahetus Fritz Mauthneriga
http://www.mauthner-gesellschaft.de/mauthner/hist/hofm1.html
Sajandivahetuse keelekriis ja müstiline vaikimine
http://www.mauthner-gesellschaft.de/mauthner/fm/esch2d.html
Hofmannsthali luuletuste ingliskeelseid tõlkeid Johannes Beilharzilt
http://www.jbeilharz.de/poetas/Hofmannsthal/
http://adirondackreview.homestead.com/transHofmannsthal.html
Hofmannsthali ja George konflikt
http://members.cts.com/crash/n/nthuleen/papers/711George.html
Hugo von Hofmannsthal-Gesellschaft
http://www.Hofmannsthal-gesellschaft.de/
sisu