Inglise keelest Kalju Kruusa
KAKS LUULETUST KENZABURO OELE
1 Juuksuritoolis
Vanaaegne trooni moodi juuksuritool
vaikse kuuri all ühes Jaapani
mägedevahelises kolkakülas.
Toolil istub viieaastase vaikusega
soomustatud mees.
Ühel päeval tuleb püha kuuri alla
ta kümneaastane poeg
ja küsib troonil liikumatu
isa käest: Mis sa
selle tooli peal teed?
Mees pöörab toolil selja,
isegi ta lemmiklaps ei saa
teda vaikuse vannet murdma.
Aasta pärast poob ta end üles.
Ta surnukeha on emakojaga küsimärk.
Pojast sai aga kuulus kirjanik,
kes arvab, et isa protesti
mõttest aru saamiseks
tuleb tal peagi ise juuksuritoolile istuda.
2 Oe, Sina
Samoa keeli tähendab su nimi "Sina".
Kui sulle seda ütlen, itsitad
ja vastad: "Pole ime, et olen
end alati võõrandunud inimeseks
pidanud - ei ole kunagi
"mina", vaid alati "sina".
MU SILMADE KODA
Öö üürib
mu silmade koda
Mul on üll keha
kui lehtede vikerkaar
Hingan sisse koidu kurgust
hõnguvat vihmasaju muskust
Aitud kükitavad mu naha-
pooride suitsevas aurus
Öö üürib
mu silmade koda
SÜNNIPÄEVAUNENÄGU JENNYLE
Ma nägin täna öösel unes, et lipsasin
tasakesi oma nahast välja (ainsagi
verepiisata) ja jätsin selle korratult
tühja turu kiiskavale marmorpõrandale
vedelema (kuulsin
kasuahneid kaupmehi
relvadega äritsemas)
puudeta maal, kus ela-
nikud suitsetasid hashshi,
mälusid veripunast mullinätsu
ja hoidsid oma hambutuid lapsi
teemantnuppudega rihma otsas
Sa tulid (nagu enesekindel hoovuse-
laine) lehvivas mustas kleidis,
panid mu naha ilusti lappesse (kärbseid
polnud ollagi) ja saatsid ta postiga
kilekoti sees puhastusesse,
kirjamargiga OLGU JÄÄV MEILE LÕUNANABA
"See maksab neli shillingit ja kuus penni!"
ütlesid sa meie lapsepõlve-
vääringus ja siis ma ärkasingi
ja avastasin, et olen endiselt oma naha
püünises ja et sina oled oma tänahommikuse
ravipaela ümber pea keeranud nagu
säravõlistest laumaile-lehtedest pärja
Mul oli meeles, et sul on täna sünnipäev
Kingin sulle selle luuletuse.
POJA
Poja, tule ja ehitame oma südametesse
heade unede maja
ja raiume läbi leegipuude
temani heleda teeraja,
mis on ravivad samuti nagu su ema naeratus.
Ja kui ma suren, siis võid sa jalutada
sama rada pidi majani
ja leida mind oma laua taga
istumas ja kirjutamas
seda luuletust.
Täna puhub tuul
Nukulau saare poolt ja lõhnab
ägedate metsatulekahjude järele
ja tundub mu nahal
kuiva tuha moodi.
MO'OD
Mu poeg ei karda sisalikke.
Ta püüab toas pakse mo'osid,
hellitab hirmu neist minema
ja laseb nad õue lahti.
Ma ei ole talle kunagi ütelnud,
et vanarahvas pidas sisalikke jumalateks.
JUMALA TEE KESKEALISTELE
"Mida oled sa teinud oma hinge
päästmiseks?" küsib tädi,
kui ma haiglavoodis laman.
"Vaata oma elu peale: kui elu tähendab
kogu Jumalani viiva tee
läbikihutamist, siis sa oled liiga kiiresti sõitnud.
Surmahirm tähendab teadmist,
et Jumala tee kunagi lõppeb!"
(Et veritsev haavand sööb mu sisikonna.)
Küll ma juba mäletan oma noorusaja kangelasi:
Hiina müüriga end ümbritsedes
metslaste horde tõrjunud Maod,
oma ülepaisutatud kiidukõnede käes lämbunud Nkrumah't,
riigi poolt kinnimakstud hoorade lõpu-
tute reite vahel lämmatatud Sukarnot,
klaasist vaatekastis
plastikmadonna moodi Ho Chi Minhi,
Bolivias oma sõjakavaluse hüljanud,
intriigidega kägistatud Chéd,
happele ja Kristusele müüdud Bob Dylanit,
end segi kamminud ja koolnud Elvist.
Ma olen jäänud valvama oma varajast keskiga
ja muretsevat tädi, kes üritab mulle müüa
teist korda lapsepõlvekangelast Jeesus Kristust!
(Ma ei taha Jumala teel verest
tühjaks joosta.)
MEENENA
Mulle jäi sinust meene:
su nimi, mis heidab öiti
pikali mu sisse.
Su nimele proovin ma anda
su kuju, aga see ei taha
hästi õnnestuda.
Aegajalt läheb su nimi
läbi paljude akende, kes ma olen,
otsima su häälekõla.
Sa oled tervenisti mu mälus olemas
isegi su sammud,
mis enam kunagi ei tule.
Meene. Su nimi.
LOOTUSED
Poisikesena hoidis ta oma lootusi
panipaigas heldes isamajas.
Kaksteist aastat hiljem, kui ta tagasi tuli,
nägi ta, et teadja isa
oli nad minema lasknud.
Sest ajast peale on nad otsinud
võimalust teda tappa.
PIMEDUSEVÕLUR
Sa võisid ses pimeduses varemgi olemas olla
ja vere lõhna valgus
sulle pähe ja sa värahtasid
nagu kellaseier, mis parajasti lõi
su sünnihetke.
Aga ükski silm ega kõrv ega suu
ei tõenda, kas olidki ses pimeduses varem olemas
kui rõõmust värisev kellaosuti.
Kõik unes nägi olema
Pimedusevõlur.
TEUILAD
Päike on raske.
Kõnnin lugudega ümbritsetud aias
teuilade vahel.
Teuilaõied ei lõhna.
Nad on veritsevad keeled
ja püüavad mind hoiatada.
Naine kutsub mu lõunale.
Lähen tuppa tagasi, üks jalg ees,
teine järel, üle kivide,
mis ei mulju ega kriimusta, vaid on.
Mõtted aga jalutavad
lõhnatute teuilade vahel edasi
hävingulugudega ümbritsetud aias.
OKSARAOKENE, KES TUNNEB
Oled oksaraokene, kes tunneb
oma kaalu, kui maa pehmendab
su puultlangemist.
Kindlakäeline luud pühib
su teiste oksaraokestega hunnikusse.
Su silmis sähvatab tikk.
Kui leegid sind söövad,
tõuseb su hing itkuna
banyanipuu-taevasse.
UKS
Ukses on olemas
avanemine
ja sulgumine, tunda
sisse- ja väljapoole
käimist,
tõmbamisi
ja lükkamisi,
külaliste ootust
(ja minekutungi),
saladuste ja eraelu
kaitsmist,
luku taha,
ukse taha jätmist,
tagasitulekut
põgenemist, kõige selle
võimalikkust.
Uks mõlgutleb kõiki
oma võimalusi
ja teab,
et ta on kõiki
teisi uksi.
SU MÕISTATUSLIKKUS
Reinale
Sul on üll su mõistatuslikkus
Sa libised uduna üle sõnade,
mis kirjeldavad vett
Paned maha märke
Leiad end
Maungawhau õlul kevadeks saava talve
ja öövalguse silpides
Kõiki on
Kõik on maa, millest toituvad atuad
Kõik on maa, mis valati Ruaumoko kõhus
ja pulbitses-purskas välja et tunda
Tane eluõhulist suudlust
Su esivanemad jätsid sulle oma varjud,
et oleks kuhu sisse kasvada
Nad õngitsesid saari ja nägemusi
ja looded uhtusid seejärel tagasi Tühjusesse
Nad kasutasid luu- ja sulekujundeid
Tundsid ennete tähestikku
ja oskasid salakirjas väljendada
kunagi valu kõnet mõistnud vaikusi
Nad panid oma surnute suhu
valgeid kivikesi ja saatsid nad avamerele,
tuleva silmadesse
Sul on üll su mõistatuslikkus,
mis keele leiab annis,
mis on vesi
mis on maa
mis on kõik
TA'U MÄESTIK
Mäed ei oleks
mäed orgudeta kuristiketa
ja merepinnata kust nad tõusevad
Nad on
nägemise kõrgussetõus mida toestavad kivi
maa ja taevas
Muud ei saa
nad olla (ja nad teavad seda)
Nad on
maa silmad mis vaatavad välja
vaatavad sisse mõlgutavad tuleviku üle
silmapiiril ja sügaval
võrkkestapöörises
Need mäed Ta'u mäed on
käsist-jalust vereringest seotud
ja elavad üksteise mõtetes
Nad surisevad
nagu vurrkannid või Maui alailma
krutskeid täis pea ilusatel hommikutel
kui udu hajub ja silmapiirid avanevad
olemasoleva aimdusele
Nad kiuksuvad-praksuvad
päeva käes kuivades nagu vanad aoapuud
ja jõgi sukeldub
otsima oma juuri ja
paksud tuvid näkitsevad kogu päeva
musti magusaid moso'oimarju ja
jahedates kaljulompides loputavad atuad maha
öise seksi lepatanud leha ja lõhnastavad
laumaile-lehtedega oma sassis-sõlmes juukseid ja
kalli elu eest puud ja ronitaimed klammerduvad
järsu nõlva ja kalju külge ja õhk
on paks pikkadest surmasõnumitest
langemise ajal
Nad sosistavad õhtuti koos
ainult kõneldes nad kuulevad
kui pimedus muudab kõik keeled
lihtsalt üheks keele kujuks ja
maias lendkoer jahib
küpsepapaya-kuud ja
naljakad aitud kiljuvad kosekohinas
Nende uni on kõige parem
tormiöödel kui nad ei kuule
üksteise unesrääkimist
ja tuul mudib hellitavi käsi
nende valutavat selgroogu
See mäestik Ta'u mäestik on
kõrgemal kõrkide inimeste vägivallast
Nad sobivad praegu täpselt mu silmadega-südamega
nagu rahulik jõgi mõnusasti
oma voolusängi peopesasse
Ma olen pärit nende kõrgussetõusust
olen nende unest
ja nemad minu omast
See mäestik Ta'u mäestik
sisu